Eestis on aasta sajuseimaks kuuks august, ent saartel ja rannikualadel ei tarvitse see nii olla.
Vahel võib koguni tunduda, et siin valitseb vahemerelist tüüpi ilmastik: kevad ja suvi on kuivapoolsed ning mandrist rohkema päiksepaistega ja vihma hakkab ohtramalt sadama alles sügise saabudes – kui taimestiku jaoks juba liiga hilja.
Eesti on üsna laialdaselt kaetud ilmamõõtejaamadega. Usinasti on neid pikitud rannikule, aga seejuures on täiesti unarusse jäetud meie suursaarte sisemaa. Nii tekib väärkujutelm väga pehmete talvedega saartest, ehkki vahel selge ilma korral siinsed miinused mandri siseosaga võistlevad. Ka pole mingeid andmeid saarte sisemaa sademete kohta. Oletatakse vaid, et ju sajab rannikualadest rohkem, aastas keskmiselt umbes 700 millimeetrit, sarnaselt mandri sisepiirkondadega.
Ega ma neist sademete millimeetritest midagi jaganud. Suviti katsusin peale vihma peenart, et kui sügavale niiskus kuivas mullas on jõudnud. Tuttav irvitas selle “näpp mulda” meetodi üle ja kinkis mulle 2016. aasta lõpus sademete mõõtmise torbiku. Sellest ajast peale olen selle külge laulatatud. Tüütu on küll talviti torbikusse sadanud lund sulatada, et vesised millimeetrid ikka korralikult kätte saada. Siiski sai harjumuseks sademed kirja panna, kuu lõpus kokku liita, aasta lõpus kokku lüüa. Kolm aastat on seda vaeva nähtud. Kaua veel? Kuniks torbik ära laguneb? Ongi teine juba mõraga. Aga seniks on päris huvitav andmeid koguda ja muude paikadega võrrelda. Näiteks suviti tundub Nõmba kuivem olema kui mujal. Kas jääb läänes kerkiv saare keskosa kuidagi vihmade teele või mine sa tea. Sel suvel sai Kärdla mitu korda vihma, vaatasin kadedusega sealseid lompe ja kirusin meie küla kõrbelisi olusid – 47 mm oli augustikuu kohta tõesti vähe. Kaks kuud polnud tarvis murugi niita. Muide, mullu põrgupalavas juulis sadas hoopis vaid 27 mm.
Septembris päästsid seni kitsid pilved veed valla. Nõmbal tuli 134 mm vihma, samas kui Kõpuotsas tegi Kalana oma 161 millimeetriga tervele Eestile pika puuga ära. Septembris oligi Hiiumaa Eestis tavatult sajurikas kant.
Oktoobris sajud jätkusid. Kuu algul andis neile hoogu põhjast tulvav külm õhumass, mis sooja mere kohal tublisti vihma tootis ja muuseas Nõmbani välja läkitas. Oktoober kujunes väga vesiseks ja seda mitte ainult Eestis. Ka näiteks Taanis sadas kõvasti üle normi. Kui ma kuu lõpus kõik millimeetrid kokku lõin, ei tahtnud hästi uskudagi: Nõmbal sadas viinakuus 190,5 mm! Kusjuures aastate keskmine oktoobrikuu sademete summa ulatub mõnes Eesti paigas heal juhul vaid 80 mm kanti.
Senine Nõmba rekord pärineb 2017 oktoobrist, kui tuli alla 168 mm taevavett. Ametlikest jaamadest on Eestis tänavuse oktoobri rekordpaik Laadi Pärnumaal Liivi lahest idas, kus saadi kirja 174,6 mm. Järgnevad Vihterpalu 147,5 ja Pakri 146,5 millimeetriga. Heltermaal ja Kalanas tuli mõlemas ümmarguselt 120 mm.
2017. aasta sademetesummaks sain Nõmbal 876 mm, 2018. aastal 707 mm.
Tänavu on juba kümne kuuga kokku tulnud 805 mm sademeid. Aastate suurim keskmine sademete hulk Eestis on Kuusikul (766 mm), väikseim aga Vilsandil (585 mm). Kalana aastate n-ö normiks on 639 mm.
Eesti sademetehulga rekord on mõõdetud 1990. aastal Nääril Raplamaal: 1157 mm.
Lähemast ajast on 2012 sajusel aastal Lääne-Nigulas kirja saadud 1047 mm.
Kliima soojenemisega seoses arvatakse meil paisuvat ka sademetehulk. Vaadates Eesti varasemate perioodide keskmisi mõõdetud sajuhulki, on viimaste kümnendite n-ö normväärtused tublisti kasvanud.
