Kati Kukk Teos sisaldab intervjuuvormis vestlusi 16 kaluriga ja annab pildi kohalikust rannakalandusest viimase 80 aasta jooksul.
Raamatu esitlust Orjaku sadama saalimajas avades sõnas MTÜ Hiiukala juhatuse esimees Heino Kalmus, et tegu on raamatuga, mis annab vastuseid nii ajaloo- kui kalapüügihuviliste küsimustele, sest peegeldab ühiskonnas aset leidnud muutusi kalurite elu kaudu.
“Mälestusteraamat sai ilmuda tänu sellele, et oli neid, kes nõustusid oma meenutusi jagama ja intervjuusid andma,” lisas SA Hiiumaa Muuseumid juhataja
Toomas Kokovkin, kes on raamatu toimetaja. Raamatusse kogutud intervjuud on Kokovkini sõnul üks ehedamaid viise, kuidas vaimupärandit säilitada ning tulemus sai palju huvitavam kui ta algul arvas.
Lugusid rohkemgi
Intervjuud rannakaluritega tegi aasta-poolteist tagasi Hiiumaa muuseumi teadur Kauri Kiivramees. Raamatu esitlusel ütles ta, et tema huvi kalapüügi vastu algas vanaisa lugudest, mis algasid sõnadega: “Siis, kui me Pärnus püiul käisime…”
Seda, kellelt intervjuusid küsida, arutati mitmekesi. Paljude rannakalurite hulgast valiku tegemisel püüti teha nii, et kaetud oleks eri piirkonnad ja vanusegrupid. Edasine töö inimestega jäi Kiivramehe teha, alates jutulepääsemisest kuni salvestatu kirjapanekuni. Tema sõnul oli kõige suurem rõõm, kui kõik 16 kalurit oma jah-sõna andsid ja intervjuuga nõusse jäid: “Ei ole midagi öelda – inimestele helistada ja jutule saada on ikka üliraske.”
Nagu ikka, rääkis mõni rohkem, mõni vähem ja kindlasti jäi palju jutte ka rääkimata. Nii mõnigi kord juhtus, et intervjuu lõpus, kui ta küsis, kas on veel midagi lisada, kõlas vastuseks: “Kuule, pane nüüd see diktofon kinni ja ma räägin sulle ühe loo…”
Kiivramees nentis, et võibolla kirjapandult kõik need lood nii head ehk ei olegi kui vahetult jutustades. Siiski on nüüd must-valgel kirjas, kuidas Hiiumaalt käidi Pärnus püiul, mismoodi käis äärepüük, kuidas muutusid püünised ja paadid, kes olid kuulsad paadivanemad ja millised olid sadamad, kuidas elati Hiiu Kaluri ja Dagomari ajal, milline on rannakaluri aastaring tänapäeval ning palju muud. Lisaks rannakalandusele saab sealt teada, kuidas laiu pealt koolis käidi ja kuidas käis kaldal kala ostmine, mida tegi kalakaitse, millised olid suhted piirivalvega jne. Väärtuslikku taustamaterjali intervjuudele pakub raamatu koostaja saatesõna, milles lühiülevaade kalurite ühistutest ja kalurikolhoosidest ja -brigaadidest Hiiumaal.
Tehti tööd, mitte fotosid
Mõne lugeja arvates võiks ehk raamatus fotosid rohkemgi olla, nii Kokovkin kui Kiivramees tõdesid, et pilte rannakaluritest on võrdlemisi vähe. Kokovkin tõi võimaliku selgitusena esile, et kui kalale mindi, siis ei hakatud seal pildistama, vaid tehti muud tööd. Kiivramees arvas, et vanemal ajal võeti pildile mõni selline asi, mis pilditegemise hetkel tundus huvitav või moodne, aga tavalist rannapüüki väga palju pildile ei jäädvustatud. “Ja kui kellelgi oli üldse fotoaparaat, siis seda vaevalt merele kaasa võeti,” lisas ta.
Sellegipoolest on fotode hulgas tabavaid ülesvõtteid ja raamatu esikaanelgi püüab pilku Tiit Leito foto aastast 1985, mis tehtud kaluritest Salinõmme sadamas.
Mälestusteraamat ilmus SA Hiiumaa Muuseumid väljaandena, kuid muuseumile andis tellimuse MTÜ Mereküla Kalurite klubi, kus eestvedajateks kutselised kalurid Indrek Kääramees ja Toomas Vikerpuur. Mõtet aitas vormida Jaak-Velori Sadul kalanduse teabekeskusest, toetas MTÜ Hiiukala Euroopa merendus- ja kalandusfondi meetmest “Kalanduspiirkonna kohaliku arengu strateegia rakendamine”.
Toimetaja tänas esitlusel raamatu kujundajat Mart Mõnistet ja keeletoimetajat Riina Tobiast heal tasemel tehtud töö eest, milles kõik võivad raamatut lugedes veenduda.
