Jim Black/Shutterstock Eestis peaks 2020. aastal valmima ja vastu võetud saama uus siseturvalisuse arengukava aastateks 2020–2030, lõimumiskava aastani 2035, samuti mitmed teised rändevaldkonnaga kaudsemalt seotud arengukavad. Uued strateegiad, plaanid ja kavad tuginevad varasemate otsuste analüüsile. Kuidas aga hindas Euroopa Kontrollikoda EL rahastatud toetustegevusi rändekriisi lahendamiseks ajavahemikus 2015–2017? Auditi tulemused on avaldatud eriaruandes ja selle põhjal koostatud kokkuvõttes, millele tugineb ka käesolev ülevaade.
Aastatel 2015–2017 saabus Euroopa Liitu u 1,5 miljonit sisserändajat. Rändajate vastuvõtmise koormust kandsid kõige rohkem Kreeka ja Itaalia. Koormuse vähendamiseks algatas Euroopa Komisjon kohustusliku põgenike ümberpaigutamise kava, et rahvusvahelist kaitset vajavad põgenikud ümber paigutada teistesse ELi liikmesriikidesse. Kontrollikoja eriaruandes tõdetakse, et rändekriisi lahendamise tulemused erinesid Euroopa Liidu seatud eesmärkidest ning hädaolukorras ümberpaigutamise kavad ei saavutanud loodetud sihtarve.
Kohustuslik ümberpaigutamine ei täitnud eesmärki
Auditi koostajate hinnangul ei leevendanud kohustuslik ümberpaigutamine Kreeka ja Itaalia koormust põgenike vastuvõtmisel. Kava kehtivusperioodil (märts 2015 kuni september 2017) moodustasid ümberpaigutatud rändajad vaid 4 protsenti kõigist varjupaigataotlejatest Itaalias ja 22 protsenti Kreekas.
Euroopa Liidu Nõukogu eesmärk oli ümber paigutada 160 000 põgenikku. Liikmesriigid võtsid kohustuse ümber paigutada 98 256 põgenikku. Reaalselt paigutati rändekriisi ajal ümber 34 705 põgenikku.
Põgenikud paigutati 22 liikmesriiki ja 3 assotsieerunud riiki –Liechtensteini, Norrasse ja Šveitsi. Ühendkuningriik ja Taani kasutasid aluslepingutest tulenevaid loobumisõigusi. Ungari ja Poola ei paigutanud ümber ühtegi rändajat. Eestisse saabus ümberpaigutamise kava alusel 147 põgenikku.
Ümberpaigutamine ebaõnnestus peamiselt seetõttu, et potentsiaalselt tingimustele vastavaid kandidaate registreeriti väga vähe. Juba registreeritud kandidaatide ümberpaigutamise ebaõnnestumise kaks peamist põhjust olid puudulik julgeolekukontroll ja põgenemine.
Rändajad ise olid samuti korralise ümberpaigutamise osas ebakindlad. Paljud eelistasid ebaseaduslikku n-ö iseenda ümberpaigutamist, sest ümberpaigutamiseks lubatud kohti oli vähe ning liikmesriikide poolt kohtade lubamise ja üleandmiste tegemise tempo oli aeglane.
Paljud rändajad lõpuks lahkusid riigist, kuhu nad olid algselt ümber paigutatud. Kõige suurem oli lahkujate osakaal Leedus, Slovakkias, Portugalis ja Eestis. Peale ümberpaigutamist lahkus Eestist 44 protsenti siia paigutatud-asustatud rändajatest.
Tagasisaatmiste arv väike kogu ELis
Kui ELi sisserändaja saab varjupaigataotlusele negatiivse otsuse, siis peab ta naasma oma päritoluriiki. Kui inimene vabatahtlikult tagasi koduriiki ei lähe, siis kohaldatakse sunniviisilist tagasisaatmist.
Viimastel aastatel on EList päritoluriiki tagasi pöördunud keskmiselt 200 000 inimest aastas, samas kui lahkumiskorralduse saanud rändajaid on oluliselt rohkem, suurusjärgus 500 000 aastas.
Üks peamisi põhjusi, miks lahkumiskorralduse saanud rändajate tegelik tagasi saatmise määr on väike, seisneb selles, et varjupaigaõiguse kohaselt võib kolmandate riikide kodanikke negatiivse varjupaigaotsuse saamise järgselt kinni pidada maksimaalselt kuus kuud. Selle lõppedes rändajad vabastatakse ja nad võivad põgeneda. Ka on kinnipidamiskeskustes liiga vähe kohti. Näiteks Itaalias võeti 2018. aastal vastu 27 070 väljasaatmise otsust, kuid kinnipidamiskeskustes oli kohti vaid 815.
Audit tuvastas ka, et osa kolmandaid riike ei tee oma kodanike tuvastamisel ja tagasivõtmisel koostööd. Näiteks Iraani põhiseadus keelab oma kodanike tagasisaatmise nende tahte vastaselt, mis muudab nende sunniviisilise tagasisaatmise võimatuks. Paljud riigid ei aktsepteeri ELi poolt väljastatud ajutisi reisidokumente. Nigeerias ja paljudes teistes Aafrika riikides aga ei ole täielikku registrit oma kodanike kohta, mis muudab nende tuvastamise keeruliseks.
Vastuvõtukeskuste töö vajab parandamist
Esmase vastuvõtu süsteemi raames aitavad ELi asutused piiriäärsetel liikmesriikidel uusi saabujaid tuvastada, registreerida, neilt sõrmejälgi võtta ja neid küsitleda, et teha kindlaks rahvusvahelist kaitset vajavad isikud. Ajavahemikul 2015–2018 oli nii Kreekas kui ka Itaalias kummaski viis esmase vastuvõtu keskust.
Kontrollikoja hinnangul on Itaalia vastuvõtukeskuste olukord hea, kuid Kreeka keskuste olukord puudulik. Itaalia esmase vastuvõtu keskused on kas tühjad või peaaegu tühjad, puhtad ja hästi varustatud. Kreeka esmase vastuvõtu keskuste elutingimused on aga ülerahvastatuse, arstide puuduse ja ebapiisava turvalisuse tõttu viletsad. Ülerahvastatuse tõttu elasid paljud inimesed telkides, mis asusid väljaspool esmase vastuvõtu keskuse ala.
Aeglased hankemenetlused, hooldus- ja renoveerimisprojektide viibimine, uute rändajate pidev saabumine ja pikad varjupaigamenetlused takistavad jätkuvalt olukorra paranemist.
Kontrollikoda soovitab EL komisjonil ja asutustel kasutada saadud kogemusi võimaliku vabatahtliku ümberpaigutamise mehhanismi loomiseks tulevikus.
KATI KUKK
Huvi korral saab Euroopa Kontrollikoja täismahus eestikeelse eriaruandega nr 24/2019 tutvuda veebilehel https://www.eca.europa.eu/et
