Pühalepa kiriku juurest leiti mehe luustik

Eelmisel nädalal algasid väljakaevamiste ja luustikuleiuga Vabadussõja mälestus­märgi ehitus­tööd Pühalepa kirikuaias.
Kirikuaias müttasid nii ekskavaator kui arheoloogid pintslitega – elektrikaabli jaoks oli tarvis kaevata kraav kirikust kuni tulevase mälestus­märgini.
Väljakaevamisi juhtis Eesti arheoloogia raskekahurvägi – Tartu Ülikooli doktorant Monika Reppo ja Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi osteoloog Martin Malve. On ju kirikuaed muinsus­kaitseala ja kaevamistel kaitsealal peavad juures osalema arheoloogid.
Martin Malve rääkis, et esmalt kooriti ekskavaatoriga pinnast kümne sentimeetri kaupa. “Juba poole meetri pealt võib tulla leide, sest ammustel aegadel maeti väike­lapsed madalasse hauda,” lisas ta.
Kaevetööde käigus leiti üsna kiriku müüri lähedale maetud mehe luustik, mis allakirjutanu saabumise ajaks oli juba pinnasest välja puhastatud. Nii lahkunu
kirst kui riided olid kõdunenud ja selle järgi oletas Malve mehe matmise ajaks 16.–18. sajandit.
“Vanasti maetigi nii – kus ruumi oli, sinna haud kaevati juhul, kui hauatähised puudusid,” selgitas Malve, kes sajandeid maa sees olnud luid loeb nagu raamatut.
Esmalt puhastas ta luud mullast, siis kirjeldas neid, samuti seda, kuidas mees on maetud, mis esemed olid tema juures, milline oli kehaasend ja kas matmisega on lõhutud teisi haudu. “Vähemalt paar hauda on lõhutud tema mulda sängitamisega,” märkis Malve.
Esmase vaatluse järgi ütles ta veel, et 40–50aastasena surnud mees sõi süsivesikute­rikast toitu. Sellest annavad märku rohke hambakivi, kaaries ja välja­langenud hambad. Mehel on olnud parema küünarluu murd, mis on paranenud. Ka tegi mees rasket tööd, sest nii tema nimmeluud kui põlveliigesed on kulunud ja leidub luukasviseid.
“Viime Tartu Ülikooli laborisse ja kui see skelett on laual, saan edasi uurida,” lisas ta. “Näen ka täpsemalt, mis haigusi ja vigastusi tal on. Isotoopproove võttes saab teada kohalike elanike toitumise kohta, DNA proovi järgi kaardistame terve Eesti, et näha kust keegi pärit.”
Kõik leiud väärtuslikud
Suuremõisa kiriku n-ö tuum on pärit 13. sajandi kesk­paigast ja ka matmisi on sealtmaalt kuni 1940. aastateni. Nii ongi kaevates hulgaliselt välja tulnud ka neid luid, mis pealematmistega segi kaevatud. “Kõiki säilmeid kohtleme vääriliselt, kogume kokku, analüüsime ja sängitame hiljem mulda,” ütles Monika Reppo.
Kiriku vundamendi ääres pintsliga kive puhastades rääkis ta, et pildistab ja teeb mõõtmisi nii vundamendi kui kõikide leidude kohta, mis maa seest välja tulevad. Nii saavad järgmised uurijad neile andmetele toetuda. Ka teevad arheoloogid välja­kaevamistel kolmemõõtmelisi satelliitmõõtmisi, mis annavad leidude täpsed koordinaadid. “Nii kiriku ajaloo-  kui kunstiuurijad saavad edaspidi neid andmeid kasutada – nii korjame infot.”
Leidudena tulid kaevatud kraavist välja kirikuakna keskmine post, klaasikilde, metallist kaunistusi nii aknale kui rauast pärgadele ja sõrmus. “Kõik kirikuaiad on sarnased ja oli teada, mis siingi ees ootab,” tõdes Reppo.
Kõik leiud, peale luude, antakse talletamiseks Hiiumaa Muuseumile. Ka teise maailmasõja aegadest pärit kiivreid tuli maa seest välja, need saab omale Hiiumaa Militaarmuuseum.
Esimesed, paar päeva kestnud väljakaevamised on sellega lõppenud, tagasi tulevad arheoloogid siis, kui algavad mälestusmärgi ehitustööd väljaspool kiriku­aeda. “Kaitse all pole ju pelgalt müüriga piiratud ala, see on hilisemast ajast, aga ka ümbruskonnast võib tulla välja erinevaid leide,” lisas Monika Reppo.

HELJA KAPTEIN