Poola kaitseatašee Eestis kolonel Andrzej Dylong leiab, et Kaitseliit on oluline organisatsioon, aga panustada tuleb ka rannikukaitsesse.
Andrzej Dylong osales Kaitseliidu 103. aastapäeva pidulikul rivistusel, asetades pärja teises maailmasõjas langenud hiidlaste mälestusmärgi jalamile.
Tema sõber, Poolas Eesti kaitseatašeena teeninud mereväekapten reservis Roman Lukas, kellega koos nad pärja asetasid, aitas piduliku sündmuse järel toimunud intervjuul küsimusi-vastuseid tõlkida.
Andrzej Dylong ütles, et Eesti Kaitseliidu loomise ajal peale esimese ilmasõja lõppu toimusid nii Poolas kui Eestis täpselt samasugused sündmused. Seepärast on Kaitseliidu loomine ka poolakate jaoks erilise tähtsusega. Hiiumaale tulekus aga on kaks põhjust – esiteks on ta Kaitseliidu Hiiumaa malevkonna liige. Teiseks elab väga kaasa sellele, mis Hiiu saarel toimub.
Roman Lukas, kes nüüd tagasi kodusaarel, tõi näitena, et kui oli viimane suur torm, siis Andrzej helistas talle ja küsis, kas ta saab kuidagi Poola saatkonna poolt abiks olla. “Õnneks torm meid väga ei raputanud,” ütles Lukas.
Lukas, kes ka ise on Hiiumaa malevkonna liige, ütles, et just tema kutsus Andrzej Dylongi kohaliku malevkonnaga liituma: “Kaitseliidu Hiiumaa malevkonda jõudis ta läbi minu. Oleme Andrzejga tuttavad juba neli aastat, sellest ajast alates, kui ma olin Poolas kaitseatašee ja tema on edasi Poola kaitseatašee Eestis.”
Vestlusel osalenud malevkonna pealik Mart Reino lisas, et malevkonnal on teisigi välisliikmeid, näiteks Soomest ja Saksamaalt.
Poolas territoriaalväed
Küsimusele, kas ka Poolas on olemas analoogne organisatsioon nagu Kaitseliit, vastas kaitseatašee, et midagi sarnast on olemas küll, kuigi päris üks ühele paralleeli tõmmata ei saa. Nii kuuluvad 2016. aastal loodud Poola territoriaalkaitseväkke küll vabatahtlikud, aga peale avalduse esitamist ja teenistusse võtmist saavad neist n-ö aeg-ajalt teenistuses olevad sõdurid. Poolas kohustuslikku ajateenistust enam ei ole, aga territoriaalvägedesse võib astuda alates 18. eluaastast, sealt saab vajaliku sõjalise väljaõppe ja seal määratakse sõdur ka vastavasse väeossa.
“Erinevus Eesti Kaitseliiduga on see, et väljaõppel ja õppustel osalemise eest saadakse tasu ehk neile makstakse,” lisas Lukas. Ka ei kuulu selle organisatsiooni alla noorsoo- ega naisorganisatsioone, aga teatud paralleele võib tuua.
Unikaalne organisatsioon
Dylongi sõnul on Eesti Kaitseliit midagi väga unikaalset: “Kui võrrelda Eesti kaitseliitlaste arvu sellega, kui palju on Poola territoriaalvägedes inimesi ja vaadata proportsiooni riigi elanike arvuga, siis võiks eeldada, et meie territoriaalvägedes peaks olema kuskil 150 000 liiget, aga on 27 000. Ja umbes sama suur on ka Kaitseliit. Eelkõige saare kontekstis tähendab see kohalikele kaitseliitlastele, et kaitstakse oma kodu ja oma saart.
Pealik Mart Reino kinnitas, et Kaitseliit on maailma mastaabis unikaalne organisatsioon, kus liikmed ka ise maksavad selle eest, et saavad olla organisatsiooni liikmed ja osaleda vabatahtlikena.
Poola ja Hiiumaa seosed
Vestluse mõlemad osapooled otsisid ja tõid paralleele Hiiumaa ja Poola vahel. Allakirjutanul oli kaitseatašeele üle anda Hiiu Leht, milles lugu sellest, kuidas Raimo ja Risto Pullat esitlesid raamatut “Viinameri”. Raimo abikaasa ja Risto ema on poolatar Wiecslawa, kes Eestis elanud pool sajandit. “Jaa, Ristot ma tunnen,” oli Andrzej reaktsioon.
Omalt poolt lisas ta sellele näitele Eesti vabariigi sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri ja tema poolatarist abikaasa Maria, kes peale abikaasa surma ja enda vanglast vabanemist veetis oma eluõhtu Haapsalus.
Naljatamisi, kui olukord Euroopas poleks praegu nii tõsine, võiks öelda, et Hiiumaa ja Poola on rakettegi vahetanud. Nii tõi 2017. aastal Hiiumaa mudeliklubi tiim Andres Laanejõe juhtimisel Poolas toimunud FAI Euroopa meistrivõistlustelt raketimudelismis juunioride meeskondliku kuldmedali. Ja sel kevadel oli õppuse Kevadtorm ajal Hiiumaal Poola raketiüksus, mis harjutas Kärdla lähistel laevatõrjet. “Võime öelda, et sidemed Poola ja Hiiumaa vahel on tugevamadki kui Poola ja Eesti vahel,” naeris kaitseatašee.
Tõsisematest teemadest tuli jutuks Eesti rannikukaitse, meresõjapidamine ja migrandirünnak Valgevene Poola piiril.
Rannikukaitsesse tuleb panustada
Kevadtormi ajal Hiiumaal läbi viidud õppuse puhul tähtsustas kindralleitnant Martin Herem sarnasust võimaliku tegutsemisega kriisiolukorras.
Nüüd oktoobris tuli teade, et Eesti soetab laevatõrje raketisüsteemi, et täiendada riigi rannikukaitset. Rannikukaitsest ja isegi meresõjapidamisest räägitakse Eestis aina enam. See on saareelanike
jaoks pisut hirmutav, tahaksime ju kõik elada rahuajal. Küsisin, kas meie mure on põhjendatud?
Kaitseatašee kinnitas, et loomulikult on tänases keskkonnas rannikukaitse vajalik: “Eriti selles kontekstis, et on piisavalt riike, ja ka meie lähinaabruses, kes oleksid huvitatud oma huvide realiseerimisest meie ruumis. Mõistan täiesti seda, et neid vahendeid oleks võibolla mõistlikum kasutada lasteaedade, koolide, haiglate ja kõige sellise tarbeks, aga naiivne oleks uskuda, et selline rahulik olukord ilma riigikaitsesse raha kulutamata püsima jääb. Impeerium kukkus kokku mõnikümmend aastat tagasi, aga imperialistlik mõtteviis koos sellega ära ei kadunud.”
Küsimusele, kas Poola tunnetab praeguse Valgevene poolse migrandirünnaku puhul oma piirile piisavalt Euroopa riikide, sh Eesti tuge? Andrzej Dylong vastas jaatavalt lisades, et Eesti kaitseminister on Poolale abi pakkunud, seni veel aga saadakse hakkama oma jõududega. Samas rõhutas ta, et küsimus pole ainult Poola piiris. “Loomulikult me kaitseme praegu oma riigi piiri ja peame selle all silmas Poola riigi rahvuslikku piiri. Samal ajal kaitseme ka Euroopa Liidu riike. Pole ju saladus, et need inimesed, kes sealt üritavad Poolasse tulla, tahavad edasi liikuda, kas Saksamaale või kuhugi mujale. Nad ei taha jääda Eestisse, Lätti, Leetu või Poolasse, vaid minna Saksamaale. Nii et Lääne-Euroopa peab olema võimeline kaitsma nii oma riike kui ka meie läänelikke väärtusi. See on väga tähtis, sest enam ei ole kellelegi saladus, et see, mida Valgevene praegu teeb, seda tegelikult ei koordineeri Valgevene, vaid keegi teine. Loomulikult on siin kõige tähtsam tihe koostöö riikide vahel, eriti kolme Balti riigi puhul, sest kui juhtub, et me peatame migrantide liikumise Poola piiril, võidakse otsida uusi lahendusi, kuidas neid üle piiri viia. On see siis Leedu, Läti, või selleks, et jõuda siit Soome kaudu Rootsi, minnakse hoopis Eesti suunas.”
