Lehitsedes “Euroopa puude” raamatut, on mind alati paelunud joonistus pontose tamme (Quercus pontica) lehest. Pealtnäha pole see üldsegi mitte tammelehe moodi.
Meie tamm on ju teadagi ümarsopiliste lehtedega. Siis on muidugi igasugu teravsakilehelised Ameerika tammed, kellest punane ehk põhjatamm kasvab hästi Hiiumaalgi. Aga peale selle on veel hoopis terveservaliste nooljate lehtedega tammed. Nagu igihaljas vahemereline iilekstamm või sootuks kitsaspeenlehine pajulehine tamm Ameerikast. Kuid pontose tamm on täitsa omaette tegelane. Tema lehed on suured ja ümartäidlased, servis teravad hambad. Pealekauba on ta ka oma kujult iseäralik. Üldsegi mitte suur puu, vaid alla kümnemeetrine põõsa moodi tegelane. Miks õigupoolest? Arvatakse, et selline põõsjas kasvukuju on välja arenenud kohastumisena laviininõlvadel. Laviin pühkis mäekülje paljaks, ent pontose tamm võsus rõõmsasti uuesti, samas leidsid tõrud idanemiseks hea avatud maa. Nii on pontose tamm pealekauba õige valgusnõudlik liik.
Tema kodumaa asub Kaukaasias. Eestis pole pontose tamme vist eriti katsetatud, peetakse ehk lausa õrnukeseks. Samas, asustades nõlvu õige kõrgel mägedes, võiks ta meil vähemalt rannikualadel üpris lootustandev olla. Pontose tamme saaks ehk tellida näiteks Hollandist neti teel. Kuid kardetavasti on tegu poogitud taimedega. Ja see pole just kõige parem. Kui midagi peaks juhtuma poogendi ülemise osaga, sirguks pookealusest ju hoopis mingi muu tamme võsu asemele.
Nõnda oleks parim hankida tõrusid. Mul oli küll netist peilitud välja üks Gruusias küladest ülesnõlvu asuv suur pontose tamme kasvuala, ent läks lörri see Gruusia reisi unistus. Lihtsam oli saada Taani. Sel maal on pontose tammi istutatud mitmetesse dendraariumitesse. Taani üks suurim pontose tamm kasvab Kopenhaagenis Bispebjergil.
Bispebjergi mäel haljendav oaas on tegelikult kalmistu, kuid oma pargilikkuse ja puudeharulduste tõttu üks muidu popp jalutuskoht. Kui oktoobris sinna jõudsime, kõndisid ja pildistasid parajasti jaapanlannad jaapani kirsipuude alleel. Soe päike kuldas ümbrust ja selle paistel kollendasid sügisrüüs laiutavad Kaspia äärest pärit raudpuud ehk parrootiad iseäranis uhkesti.
Ning seal oli ka too pontose tamm. Alt ühetüvene, ent kohe madalalt hargnev põõsaspuu, lopsakas võra küpspruuni-kollasekirju, latakad lehed kuni 10 tolli pikkused. Jaa, tõepoolest ikka nii eriline tamm!
Uurisin igatsevalt võra – ei mingeid tõrusid, vaid imelikult varased õieurbade alged juba pungadest väljas. Veel usinamalt uurisin maad. Näe, võra serva poole tüse tõru. Napsasin selle üles. Edasi veel üks. Ja veel ja veel… Asi muutus kahtlaseks. Olin jõudnud hoopis punase tamme alla, kellele need tõrud kõik kuulusidki. Viskasin oma liba-saagi minema. Pettumus oli muidugi suur. Ikka ei saa ma pontose tamme tõru Hiiumaal katsetamiseks maha susata.
Tamme all paistis siiski ka teistsuguseid, poolkõdunenud tõrusid, märksa kõhetumaid. Just need on pontose tamme tõrud. Ju pärinevad kuuma suvega 2018. aastast. Oleks ühe sügise võrra varem pidanud siia jõudma… Kahjuks oli 2019 pontose tamme jaoks ikalduse aasta. Ei tõrupoegagi üheski me läbi käidud Taani dendraariumis-pargis.
