Novembrilõpupäev oli lühike. Mis seal rääkida, ka tervest pikast juunipäevast ei jätkuks, et Muhumaa vaatamisväärsustele tiir peale teha, aga Üügu pangal tuli nüüd küll kindlasti ära käia!
Peale uhke kalifornia ebaküpressi ülevaatamist looklesime kruusateed pidi põhja poole. Siiski tuli õige ruttu üks vahepeatus teha. Seal, taastatud Põitse küla karjamaal turritasid välja iseäralikud mügarad. Juba karjamaa ise oli ilus, vahelduva pinnamoega, üksikute alles jäetud kadakatega, suurveest läiklevate järvikutega, taamal kasesalu taga paistmas meri.
Aga jah, need mügarad. Miskid varemed? Oh ei, ikka Muhule iseloomulikud biohermsed kaljunukid. Tee pool üks paerünk, mõni samm edasi justkui jäme klombiline korstnajäänuk. Tõesti looduslik? Vahi, kisub juba natuke Ojamaa raukarite moodi! Hea fantaasia korral võib ette kujutada, et need katked moodustasid kunagi kaljusilla. Või küllap siiski mitte. Geoloogide keeles paljanduvad siin Jaagarahu lademe Vilsandi kihid. Niisiis Vilsandi kaljurandade vaste Muhumaal.
Näed, Mõisaküla poeke on ikka veel alles. Viimati sai selles möödamatkal käidud 1998. aastal. Ja Üügu pangal viimast korda 2002. Peagu kakskümmend aastat tagasi…
Loopealsete taastamine on jõudnud ka Üügule. Taas on siin loomade karjamaa kui muiste. Sajandi eest oli samas veelgi lagedam. Vahepeal kippus aga kõik liiga padrikusse kasvama.
Enne kaljudemaastiku taasavastamist põikasime nõlvast alla allikale.
Jaa, see Silmaallikas on imeline. Väikeses puhastatud lohus sulises puhas lättevesi kaheosaliselt paerandilt alla. Siit saab alguse ojake. Põikab ümber rändrahnu, et edasi mere poole loogelda.
Allikaoja ümbrus on pehme, peagu õõtsik. Suviti kirendavat siin orhideedest. Sellisel märjal lubjasel pinnasel hiliskevadeti ehk õitsevad ka ohtrad pääsusilmad? Kadakavõsa maha võtmise järel hakkavad niidulilled siin kindlasti end taas aina mõnusamalt tundma.
See Anduvälja karjamaal asuv Silmaallikas oli vanasti püha raviallikas. Talle viidi raudnaelu, punaseid lõngu ja vaskraha. Või kuniks silmi pesti, visati allikasse hõbesõlg, millest pärast kaabiti vette hõbedat. Et veeneitsi laseks silmadel terveks saada.
Alles hiljem sain teada, et vaevu paarkümmend meetrit Silmaallikast ida suunas väljub maast teinegi langeallikas. Ei pannud seekordsel käigul teps tähele… Aga noh, eks midagi peab ju ka järgmiseks korraks jääma.
