Tapio Vares Plaatanimetsad aga on Euroopa ühed erilisemad ja haruldasemad ning millegipärast mu nõrkus. Nii soetasingi selle raamatu.
Tegemist on Looduse raamatukogu järjekordse väljaandega, autoriteks Kalle Karoles ja Hendrik Relve. 90leheküljelise mahu juures on tegu tihedalt kokku surutud põhiteabega, mis tüüpi metsad kus kasvavad.
Mõistagi on Aasia tohutult liigirikkam, kuna erinevalt Euroopast pääses jääaja laastamisest. Väga liigi- ja
reliktiderohked on Lõuna-Hiina, Korea ja Lõuna-Jaapani lähistroopilised niisked metsad. Paljud lehtpuud on seal igihaljad, nagu näiteks tammed, samuti pöögiliste sugukonda kuuluvad kiviviljakud (Lithocarpus). Okaspuudest tähelepanuväärseimad on sekvoiade hulka kuuluvad vanapärased tegelased, näiteks kunningaamia, kes oma laiade okastega meenutab pigem nagu araukaariat. Lisaks bambused ja kes kõik veel. Kahjuks pole Jaapani puhul mainitud krüptomeeriat, kes on tähtsamaid sealseid puiduandjaid, samas pühade templisalude peamine puu.
Omaette teema on troopilised niisked heitlehised ja vihmametsad. See on täiesti teine maailm ja põhjamaalasena ei tunneks ma seal vist ühtegi puud ära. Igasugused meelialised ja kombretuumilised ja kaksiktiibviljalised ja tüsedad sooread ja… Ainult tiikpuu kõlab tuttavalt.
Aasia taustal on Euroopa kahjuks väga räsitud. Eriti vaene on Skandinaavia taigavööde ehk boreaalsed okasmetsad. Eesti kuulub parasvöötme mandriliste metsade valdkonda. Euroopa metsade liigirikkus suureneb lõuna, eeskätt aga kagu suunas. Balkan on Euroopa liigirikkaimate metsade ala, kus on säilinud selliseid relikte nagu serbia kuusk, valgekooreline ja makedoonia mänd ning hobukastan. Kreekas ja Bulgaarias võib leida ka jäänuseid kunagistest idaplaatani (Platanus orientalis) metsadest, mis varemalt levisid laialdaselt niisketes jõeorgudes Kagu-Euroopast üle Türgi Kaukaasia, Iraani ja Kesk-Aasiani. Nüüdseks on neist enamus inimese poolt hävitatud.
Raamatu meeleolukaim osa ongi mu jaoks väike kolmelõiguline artikkel, kus Hendrik Relve meenutab oma kohtumisi kahe plaatanimetsaga. Neist Euroopa suurim (iseküsimus, kas Armeenia kuulub siiski Euroopasse) asub Armeenia ja Mägi-Karabahhi piirialal ning on umbes 230hektarise pindalaga. 30 meetrit kõrged ja keskmiselt meetrise tüveläbimõõduga idaplaatanid loovad seal väga erilise meeleolu. Puud on sageli jändrikud ja pahkadega, mitmel haigutab sees õõnsus. Metsa vanuseks loetakse 500 aasta ümber.
Kreekas Euboia saarel Prokopi küla lähistel olev idaplaatanimets on noorem ja pindalalt väiksem, ent see-eest leidub seal Euroopa üldse kõige jämedam puu. Prokopi idaplaaatani ümbermõõt rinnakõrguselt on 17 m ja 79 cm, sees haigutab 3 m kõrge ja ligi 4 m lai õõnsus. 2008. aasta oktoobris, kui Relve Euboial käis, valitses seal veel meie suvine soojus ning plaatanimetsa all õitsesid alpikannid ja sügislilled. Võis see vast lummav kooslus olla!
Miks mulle plaatanid nii korda lähevad? Kui jätta kõrvale Lääne- ja Lõuna-Euroopa linnade haljastus, kus plaatanid on ülitavalised (tõsi, seal on tegu pms hübriidse vahtralehise plaataniga), siis looduses on idaplaatan üpris haruldaseks jäänud ja meile geograafiliselt õige kauge eksootika. Kui juba Alpide lõunanõlvul tervitab tulijat täiskomplekt vahemerelisi puuliike, nagu kastanipuud, juudapuud, iilekstammed, loorberid ja õlipuud, siis plaatani leviku põhjapiir jääb sellest veel tuhatkond versta lõuna ja kagu poole.
Kõne all olevas raamatus pole mainitud, et idaplaatanit loetakse pärismaiseks ka Itaalia lõunaosas: Kalaabrias, Apuulias, samuti kasvab idaplaataneid mitmel pool Sitsiilias, näiteks Simeto, Salso ja Alcantara jõe ääres. Saare lõunarannikule suubub suisa Platani-nimeline jõgi. Küllap leviku põhjapiiri Itaalias märgib leiukoht Cilento rahvuspargis Velia lähistel, mis asub Napolist sadakond versta kagus. Seal tahaks küll kunagi ära käia!
Teine põhjus, miks plaatanid mulle meeldivad, on nende eriline välimus: helelapiline koor ja sügavrohelised lehed. Lisaks tõik, et neid kaugeid lõunamaalasi on võimalik siin Hiiumaalgi kasvatada. Kusjuures mitte ainult lohmakate lehtedega vahtralehist plaatanit, vaid ka me oma Euroopa liiki, sügavamalt lõhestunud lehtedega idaplaatanit. Vähemalt esialgu selleks lootust on. Kui just me talved lõplikult Siberi talvedeks ära ei pööra.
