Muidugi, kes siis Keila juga ei tea. Ikkagi Jägala järel Eesti teine oma võimsuselt (Narva juga ju ei saa enam arvestada). Kuue meetri kõrgune hoburaualaadne veelang ning uhke kanjon allavoolu. Historitsistik torniga “loss” kaldapealsel ja park…
Sel aprillikuisel õhtupoolikul sai sealt läbi põigatud. Näh, siingi paras rahvasterändamine, mitmel pool kubises inimestest. Eks kevadine veerohkus meelita iseäranis siia. Olin siin viimati viibinud tosina aasta eest, sügisel. Kui sattusime jutusoonele ühe poolakaga Wroclawist, kes kiitis siinset taevani. Rääkis, et neil Poolas on küll mägesid ja puha, kuid säärast juga teps mitte.
Olin unustanud kui tore on joast ülesvoolu olev pargiosa. Võibolla toona aga polnudki siinne ala veel nõnda korrastatud. Nüüd on seal rippsillad jõesaarele ja puha. Tinglikult laiutab seal teinegi, veel suurem saar, mida mõisakompleksi poolt eraldab veejõujaama kanal.
Huvitav, milline võis välja näha siinne maastikupark mõisaajal? Võtta või nood paekiviastmed, klammerdumas joa kõrval jõe vasakkaldale. Küllap oli siin vägev kiviktaimla?
Erosioon kipub selle jalamit paraku ära uuristama. Vahepeal on sinna juurde tekitatud imelik madal metallehitis. Selgus, et prožektorite jaoks joa valgustamiseks pimedal ajal. See võib küll võimas vaatepilt olla, kui joakardin tuledes väreleb…
Allavoolu tuli veelgi jõesaari. Ning maastikupark ise – noh, see nõuaks pikemat jalutamist. Jõudsin vaid ära näha seitse pöökpuud, neist kahe tüveläbimõõt ulatub üle jala. Silehallid pöögitüved õhtupäikses, pruunid ogalised lüdijäänused okstel. Huvitaval kombel annavad siinsed pöögid päris sagedasti isekülvi. Üks tuttav tõi mullu mullegi ühe Keila-Joa pöögi järglase, kelle kodupuisniidule maha istutasin.
90ndatel andsid ka Kärdla rannapargi pöögid tõusmeid, kuid viimane suur pähkliaasta jäi 2000ndasse. Edaspidi lüdides aga on üha vaid tühjad pähklid. Miks küll?
Ühes aastakümnete taguses Eesti looduses on trükitud mustvalge foto, mille allkiri kõlab: “Salumetsafragment pärna ja pöögiga.” Toda tüsedat põlist pööki pole ma Keila-Joal trehvanud. Ei leidnud nüüdselgi käigul. Vahest polegi teda enam?
Seda rõõmustavam, et läinud sajandi teisel poolel siia see seitsmepuuline pöögirühm kasvama pandi.
