Reedel allkirjastati Pikas Majas biosfääri programmdokument uute eesmärkidega. Üks neist on tõsta teadlikkust ja nähtavust biosfääriala kohta. Ruumis oli ca 20 inimest. Ehk isegi natuke vähem. Ilmselt Pika Maja saali neid palju rohkem mahtunud ei olekski, aga kui mahuks, kas kaasa mõtlejaid oleks rohkem?
Ilmselt mure keskkonna pärast on üks esimesi, mis kõrvale jääb, kui raha on vähe või tundmatu viirus möllab või üks riik läheb teisele kallale. Kui bensiin on kallis ja toit ka ja inflatsioon tekitab hirmu. Kogu see keskkonnahoid on ka ju natuke hirmus.
Et midagi ei tohi ju teha. Kuskile istuda ega astuda ei tohi ja üldse, nagu me oleks kõike kogu aeg valesti teinud. Ja ega inimene olemine pole ainult mure selle pärast, kust süüa saab. Igasugu keerulisi otsuseid tuleb iga päev vastu võtta, mis mõjutavad kogu tulevast elu. Muretseda lisaks veel sellepärast, kuidas iga su väike liigutus keskkonnale mõjub… See on väga suur mure.
Muidugi on igaühe isiklik panus tähtis. Muidugi. Inimesel endal on ka vaja tunnet, et ta saab kuidagi aidata, panustada, midagi teha. Aga see kõik vajab palju suuremat muretsemist palju kõrgemal tasandil. Ja see muretsemine ei pea olema kuri ega keelav ega käskiv ega isegi mitte manitsev. See saab, võib ja peakski olema hoolitsev. Nii et inimesel on tunne, et talt on koorem õlult ära võetud.
Mitte, et teda piiratakse. Pikas Majas jäi kõlama lootus, et biosfääri programm võiks sellega hakkama saada. Et neil inimestel, kes seal olid, oli kindel soov teha nii, et inimeste teadlikkus tõuseks ja mure väheneks. Kui nii, siis soovime sama, nagu soovis Kaja Lotman Pikas Majas: „Pikka iga, biosfääri programm!“
Piret Eesmaa
