PERSOON | Kahe sünnipäevaga mees ei tähista kumbagi

Kirjanik Valter Kruut peab sünnipäeva pidamisest tähtsamaks inimesi, kes on olnud tema ümber ning tunnustanud tema mitmekesist loomingut. 

Äsja elutee 91. verstapostini jõudnud Valter Kruut tunnistab, et ehkki tema passis on viga, sobib see talle. Ametlikult on tema sünnipäev 8. novembril, tegelikult sündis ta aga 8. oktoobril. See annab vanahärrale hea ettekäände sünnipäeva mitte tähistada. Oktoobris saab ta öelda, et sünnipäev tuleb alles novembris, kuu hiljem aga imestab õnnesoovide üle, sest tähtpäev on ju möödas. 

Kui Valter Kruuti ja tema tütre Sigrid Väärtnõuga novembri algul kohtusime, olid kõrvaltuppa välja pandud kõik nelikümmend raamatut, mis Valteri sulest on praeguseks ilmunud. Nende seas on luule-, jutu- ja vestekogumikud, lastenäidendite vihud, mälestusraamatud ja paar teatmeteostki. Lisaks on kaks raamatut trükikojas ning üks trükkimineku ootel. 

Sigridi sõnul on saatus isa ja teda õnnistanud sellega, et nad on üksteisel veel olemas ning ta loodab juba ilmunud raamatutele jätku. Valter aga toonitab, et tal on kolme põlvkonna jagu järglasi ning pereliikmed on olnud tema suurim tugi ja seljatagune.  

Ei saa mitte vaiki olla

Valter meenutab, et juba koolipoisieast alates saatis teda soov oma mõtted ja tunded paberile panna. “Riimid on mul tulnud kiirelt ja justkui iseenesest,“ nendib ta ja on tänulik õpetajale, kes aitas noormehel end leida. Esialgu ilmus Valteri luuletusi lasteväljaannetes, hiljem Tartu ülikoolis õppides laualehes Loov Mõte. Hulgaliselt tekste avaldati omaaegses huumori- ja satiiriajakirjas Pikker, ajakirjas Elukiri ning kuna ta elus on tähtis koht Hiiumaal, siis ka ajalehtedes Hiiumaa ja Hiiu Leht. 

Kirjutiste lisandudes koondas ta need kogumikeks, mida algul avaldas kirjastus Anamnesia. Pöördeliseks aga sai enda kirjastuse Elulõim asutamine. Sellesse kaasas ta oma lähemad sugulased: tütar Sigrid toimetajana, tütrepoeg Joonas küljendajana, pojatütred Merilin ja Marion illustraatoritena, poeg Margus on panustanud fotodega. 

Erinevatel aegadel on Valteri luuletusi pildikeelde pannud sõber Viljar Ansko, hiljem ka hiidlased Eduard Tüür, Merike Ennola-Saimre, Aeliita Sinijärv ja Anu Kallas. Tänavu välja antud raamatute kaanekujundajaks on Valdek Alber, kelle illustratsioonid ilmestavad ka üht teost. Lavale viis näidendid Lea Sibul-Poola.

Oma tee otsija                

Ühtpidi andis oma kirjastus avarama avaldamisvõimaluse, teistpidi aga osutus tõkkeks, sest andis mõne kirjandus- ja luuleülevaate koostajale aluse teha vahet päriskirjanike ning harrastuskirjanike vahel. Selline liigitamine on Valterile täiesti vastuvõetamatu ja ta imestab, kui lihtsalt käib siltide külgekleepimine. 

“Kirjastuse suurus ei saa olla loomingu hindamise alus,“ leiab ta. Kirjanduslikust võidujooksust enam hindab ta tekstide täpsust, löövust ja ajakohasust. 

Tänavune aasta on Valterile eriti viljakas, sest ilmunud on kuus uut raamatut. Aga ta muutub tõsiseks, öeldes, et eelnevad üheksa aastat tõid palju muret. Peale seda, kui lahkus abikaasa Silvia, kellega nad elasid koos 60 aastat, ei olnud kirjutamiseks jõudu ega tahtmist. 

“Ta oli mu muusa,“ lisab ta.

Seejärel sattus ta tõsiste terviseriketega haiglasse, kuid tänu juuresolijate kiirele tegutsemisele ning tänu Hiiumaa haigla meedikutele, sai jälle jalule. 

Ühtäkki küsib Valter: “Kas te usute saatust?“ Valter ise usub. Kuidas muidu seletada juhtumeid, millest ta on eluga pääsenud – nii lapsepõlves kui hiljemgi? 

Mõttesillad

Mälestusi on Valter kirjutanud ka varem, kuid oma loomingulise rännutee kroonika avaldas alles tänavu. Samuti pani ta nüüd kokku oma Ida-Virumaal asuva sünnikoha, Valaste küla loo. Materjali selleks on ta kogunud läbi aastakümnete. Kuid suurema osa elust on Valter olnud tallinlane. 

Tallinna-aastatesse jäi töö emakeele õpetajana. See aeg, mis kestis ligi paarkümmend aastat, oli mehe sõnul kurnav, kuid andis teenistust. Toona tekkis loomingusse pikk paus ning ta kaugenes kirjandusringkonnast. Hoopis vabam õhustik oli Fr. Tuglase majamuuseumis, kus ta töötas 32 aastat peavarahoidja ametis. Tööpäevad olnud sealgi tihedad, kuid aega jäi ka loometööks. 

Selle aasta numbrit kandvatest teostest on nii autor kui tema tütar enim rahul limerike kogumikuga „Ei saa mitte vaiki olla“. Valter selgitab, et tegu on naljaka või absurdse sisu ning eripärase rütmiga viierealiste luuletustega. Kui Sigrid loeb ette mõned värsid, tabab kõrv nendes värsket sõnakasutust.

Eelmisel aastal oli Kärdla raamatukogus näha väljapanek Valter Kruuti  kirjanduslikust loomingust.