Vaadates Tallinna lausa epideemilist kinnisvaraarendust jääb mulje, et ses linnas peaks juba vähemalt miljon elanikku täis olema. Ikka veel kerkivad karpmajade kogumid kõikjale, kus vähegi võimalik. Inimesi tuleb üha juurde ja allesjäänud looduse killud satuvad aina suurema surve alla.
Üks imeline erand on Paljassaare. Tõsi, siiagi taheti lausa viiekümne tuhandele elanikule mõeldud linnaosa rajada, ent õnneks ei saa sellest vist asja. Tükati kavatsetakse Paljassaare hoiuala hoopis laiendada. Rõhutatakse paiga erilist väärtust linnualana. Rannarooniitudele on toodud veised.
Eks Suur- ja Väike-Paljassaare ning endise Tükipealse poolsaare vahe ole endiselt roogu täis, nagu linnuvaatlustornist hästi paistab. Huvitaval kombel laius siin üle-eelmisel sajandil sootuks mereväin. Aastail 1912–1917 täideti seda ala Peeter Suure sadama süvendamisel saadud pinnasega ning saared said mandri osaks.
Sel juuliõhtul tollelt vaateplatvormilt avanev oli vägagi huvitav. Osa väinast läikles roo vahel endiselt veepeeglina, õhus lendles kaeblev kiivitaja… Ning kruusatee kulges nõnda kutsuvalt eemale Suur-Paljassaare metsaviiru poole. Kunagi peaks ka seal ära käima. Teisal paistsid Kopli tsisternid ja väinakaelas asuv vee-puhastusjaam, kauguses aga killuke Tallinna panoraami Stenbocki maja ja Niguliste torniga.
Väike-Paljassaare on mulle juba varasemast tuttav. See on kivise-liivase ranna maastik, lillekirevate niidulappide ja lehtpuutukkade mosaiik. Muuseas jalakaid ja pooppuid sirgub siin, enamasti aga remmelgad, kased ning haavad. Kuid ka võõrliike sigineb sekka. Nagu kurdlehine roos ja Kaug-Ida kõrgrohustutest pärit sahhalini kirburohi.
Võiks arvata, et siin pae-klindist põhjapool valitseb lubjavaene pinnas, ent ometigi õilmitses kesksuvine liigirikkus kuis aga jaksas. Põdrakanepite lilla ja haisvate jooksjarohtude lillakirjud liblikõied, sekka pikalehist mailast. Natuke madalamas rohustus kollendas hobu-madaraid, paistis hulgana harilike härgheinte lillasiniseid latvu. Ka valkjate kõrglehtedega härgheina vormi kohtasime üsna palju. Põldmarjaväädid õides, nurmnelkide helelillad õiesilmad…
Ranna pool kiduramad kruusaniidulapid aas-karukellade lehepunte ja… muru-lauke? Eemalt just täpselt justkui murulaugu luitunud-
lillad õisikunutid. Need kuulusid hoopiski aga merikannidele.
Roosa merikann (Armeria maritima ssp elongata) on tsirkumpolaarse levikuga hariliku merikanni Euroopa alamliik. Ta areaalikese jääb Kesk-Euroopast Taani ja Lõuna-Rootsini, ulatuvasse piirkonda, eraldi rohkem ka Põhja-Eestis ja Edela-Soomes. Lisaks nt Norra rannikul etc. Varemalt kasvas teda muuseas ka Läänemaa põhjaosas. Nüüdsed leiud pärinevad aga peaegu eranditult Harjumaa rannikualadelt. Ja siia Väike-Paljassaarde neid igatahes jagub ka, päris palju.
Kuigi õisikunutid meenutavad murulauku, on merikann sootuks omaette tegelane. Tema kitsaste lehtede rosetid püsivad talihaljaina ning ülepea kuulub ta tinajuureliste sugukonda. Meile enamasti tundmatud tegelased on need tinajuurelised, ent samasse sugukonda kuuluvad parkjuured vähemasti on Eesti aednikele tuttavad.
