repro Rohuküla sadamahoones on 5. aprillist Rita Helisma ja Tiiu Kammiste fotode näitus. Kummaltki kuus loodusfotot. Rohuküla sadamahoone seinu pole fotonäitus varem kaunistanud.
Rita fotosid on märgatud Vikipeedia fotovõistlustel, Eesti Ekspressi konkursil “Pehmed väärtused” ja koduvalla fotovõistluselgi…
Kui mitmest konkursist ta on osa võtnud, pole täpset arvet peetud. “Kui minu ülesvõtted rõõmustavad vaatajaid, on mul sellest vaid hea meel,” ütleb ta.
Maailm naise pilgu läbi
Kaugeim paik, kuhu Rita Helisma foto jõudnud, on Haifa linn Iisraelis, kus tänavu märtsis toimunud fotonäitusel “Maailm nähtuna naiste silmadega” oli tema foto “Päikesetõus Vilivallas” ainuke Eestist.
Sellest näitusest kuulis ta ühelt Läänemaa mehelt ja ei osanud sellest midagi arvata. “Isegi ei mõelnud, kas osaleda või mitte,” meenutab Rita. Siis tuli talle äkki meelde, et oli internetis näinud sama näituse eelmise aasta fotosid ja tekkis mõte – aga miks mitte: “Kui ma ei osale, ei saa ma kunagi teada, kas tegin seda asjata. Või on minu maailm palju erinevam teiste maailma naiste omadest? Võrdleks siis neid maailmu.”
Iisraeli saatis ta neli talle endale enim meeldinud fotofaili ja oli meeldivalt üllatunud, kui “Päikesetõus Vilivallas” žürii tähelepanu äratas. “Kahjuks puudub mul endal igasugune info žürii valikute või eelistuste kohta, aga juba see, et esimese ja ainukese eestlase foto valituks osutus, on minu meelest midagi müstilist,” leiab Helisma.
Lehekülg minevikust
Ka foto ise mõjub müstilisena – külluslikus päikesevalguses kümblevad sügisvärvides puud loovad eriliselt helge meeleolu, milles ka piisake minekukurbust.
Autor meenutas mullu 14. septembril tehtud foto saamislugu. “Olime perega sõitnud nädalavahetuseks Vilivalda, kraavikaevamise talgutele. Appi Meetale ja Urmasele, kes said enda kodu ajaloos esimest korda vee majja. Meid oli seal tore “segasummasuvilatäis” nooremaid ja vanemaid koos.
Ärkasin hommikul hästi vara. Tegelikult, kui ma päris ausalt ütlen, ma ei maganud peaaegu terve öö. Mingid pinnapealsed suikumised küll olid, aga ei midagi sügavat. Igal võimalusel vaatasin taevasse. See oli müstiliselt särav. Ma pole kunagi varem ühes öös korraga näinud miljoneid tähti. Kuna mul puudub ööpiltide tegemise kogemus, ei olnud mõistlik kaamerat haarata ja sellega öösse astuda. Kogesin vaid põnevaid emotsioone, et see on uskumatult kaunis vaatemäng.
Panin tütre kummikud kojas jalga ja astusin hommikusse. Kas tunneb maailm seda hõngu, mida üks septembrihommik oma värskuses pakub? Rohi oli hommikule kohaselt mõnusalt märg. Uitasin Mäe talu valdustes ringi, tegin pisikese lähitiiru ja läksin Vilivalla bussipeatuse juurde. Paika, kus olen aastaid ja kordi olnud, seisnud, tulnud, läinud, oodanud. Selleks hetkeks sirutas päike oma kiired üle metsaviiru. Sirutas nii, et kiired paitasid puid kuidas jaksasid ja mina ei saanud silmi sellelt võluvalt vaatemängult kuidagi ära. Kõik säras mu ees ja mu sees. Muidugi hakkasin kiiri fotoaparaadi sisse püüdma. Ma ei ole varem neid sellisena säramas näinud. Mitte kunagi, mitte kusagil.”
Sel hetkel ei teadnud ta veel sugugi, mis sest pildist lõpuks saab, ent sisetunne oli “hästi sõbralik” ja see võis tähendada ainult head.
“Selle voogava kiirtemängu ajal taipasin ühekorraga, et ma olen oma Elu Mälestusteraamatu minevikuleheküljel – ajas 26 aastat tagasi. Ootasime ühel hommikul Vilivallas lastega bussi. Noorimat kandsin süles ja mu käed väsisid. Koti panin käest, lapse tõstsin vasakule käele ning hakkasin paremat raputama. Sinna ma ta siis raputasingi – oma abielusõrmuse. Üheainsama hetkega oli ta mu sõrmest kadunud ja silmapaar ei leidnud teda enam sealt kunagi. Mitte kunagi. Oli hetki, kus me terve perega teda otsimas käisime. Mina olin siis kahekümne viie aastane. Ja see varahommikune päikesetõus äratas minus nüüd need vanad mälestused ja need said taas uueks.”
Teisele poole merd
Rita ütleb, et kui olla lõpmata aus, siis tunneb ta aeg-ajalt kurvastust, et Hiiumaal ei ole tal enam ühtegi sõpra, kes teda sinna ootaks: “Sellest on kahju, aga arvatavasti on elul omad plaanid ja korrektiivid. Ja midagi ei saa toimuda vägisi.”
Rita elab nüüd vaid mõnekümne meremiili kaugusel Hiiumaast. Teispool merd. Ta räägib, kuidas pärast kirjastusühingu Hiiumaa erastamist Jaanus Kõrva poolt 1993.–1994. aastal, jäi ta ilma oma viimasest töökohast Kärdlas. “See oli valus hetk meie toredale ja tolerantsele kollektiivile Hiiumaa trükikojas. Ühtäkki sai minust töötu. See oli seisus, mida ma ei suutnud omandada.” 1995. a kevadsuvel sõitis ta neli kuud Käinast Kärdlasse ja tagasi – Tuurus õpetati raamatupidamist-sekretäritööd, mida ta oli eelnevalt trükikojas teinud. Veel enne kursuste lõppu järgnes otsus – keerata uus, elus edasiviiv lehekülg, mille pealkiri sisaldas tol ajal väga olulist sõna – TÖÖ.
Noore naise viisid Hiiumaalt ära tolleaegsed paigalseisakud. “Paraku lõppes minu elus kaks olulist asja – abielu ja töö,” ütleb Rita. Nii astus ta 1995. a juunis sisse Läänemaa väravast ning elab ja töötab naabermaakonnas siiani.
Loodus ja lihtsus
Seda, millal ta enda jaoks fotograafia avastas, Rita Helisma täpselt ei mäleta. Teab vaid, et pole kunagi osanud joonistada ja kudumise jaoks on endiselt “liiga noor”: “Küll aga mäletan lapsepõlvest hetki, kui bussiaknast välja vaatasin, siis koosnes mu maailm vaid pilvedest, metsatukkadest ning unistusest kunagi elus näha taeva ja veepiiri ühtesulandumist. Ma ei teadnud pisikese tirtsuna, kuidas see võib välja näha, sest polnud kunagi merd näinud. Ja nii ma aina unistasin ja unistasin ja unistasin,” meenutab Rita.
Päris esimese, üsna pisikese kaamera ostis ta 2008. “Olin Olympuse fänn. Praegu juba oskan kahetseda, et ei osanud truuks jääda sellele tootebrändile ja teist aastat on mul peegelkaamera Canon. Kahetsus väljendub eestikeelse menüü puuduses. Olen küll vähenõudliku elustiiliga, ent see siiski segab.”
Enim meeldib talle pildistada loodust: “Loodus on jäägitult mu lemmikteema. Selline lihtne, eestimaine loodus. Veekogud, ojad, puud – kõik, mis me ümber elab, kasvab ja hingab – sellest ei saa ma iial küll. Kui mulle elus kord võimalus avaneb, siis elaksingi ma vaid looduse rüpes. Mulle sobivad nii padrikud kui heakorrastatud pargid võrdväärselt. Igal pool tunnen ennast hästi.”
Rita Helisma fotosid võiks kokku võtta sõnaga – lihtsus. Oma pilte ta ei tuuni ega järeltöötle – see oleks tema meelest ebaloomulik. Rita arvab end teadvat, kust lihtsus talle omaseks saanud – emalt. Ei Rita ega ta kallis ema, Aime Toming, kelle sünniaasta 1939, ei armasta end “krohvida”. “Mu ema näeb välja lihtne, võluv ja naturaalne. Ja pole ma tänase päevani temal ühtegi “krohvitopsikut” kohanud. Seega, olen naturaalse ellusuhtumise pärinud oma emalt. Pildistamise pisiku samuti. Ema pildistab filmirullile, digiajastuga ta sõber pole. Vanemad must-valged fotod kodustes pildialbumites on enamjaolt tema tehtud,” räägib Rita ja võtab oma jutu kokku mõtteteraga: “Lihtsus ei ole rõhuv vaesus“.
Rita fotodelt on aru saada, et tal on võime näha igapäevaelus ilu ja väikseid asju. “Pisiasjad teevad mulle rõõmu ja elul on nii suur väärtus, et neid lihtsalt tuleb seda märgata ja hinnata,” ütleb ta.
Neid pisiasju näeb ja jäädvustab ta loodusmatkadel, Teeme Ära talgutel või oma kaherattalise sõbraga ringi sõites. Ikka Läänemaal. Viie aastaga on “läbisõitu” kogunenud natuke üle 9000 kilomeetri.
“Selline on väikese naise – minu maailm,” ütleb Rita Helisma ning soovib Hiiumaale ja hiidlastele, nii põlistele, kui isehakanutele, nagu temagi kord oli: “Aitäh, et te olemas olete. Armastan teid nõnda, nagu armastan kogu maailma. Nii päriselt, kui minu arvukates pildialbumites, mis on sündinud peale rännakuid.”
