Nädalaid kestnud sunnismaisuses tundus iga viimane kui mälestuskild läinud vabaduseajast vägagi olulisena. Nõnda võiks oma mulluses päevikus veel veidi sorida. Näiteks lugeda oma tagasiteest Torsholmalt, taas Ahvenamaa poole kulgemisest.
“Pühapäev, 15. september. Umbes kell kaks öösel kukkus krabistama ja jäigi sedasi. Hommikul kerge paus. Hakkasin telki kokku panema – jälle! Märg telgikate kilesse, prügikiled kottide peale etc. Tuulas ka. Kablutasin Torsholma külast läbi. Oleks võinud pildistada sealset nelja vana vägevat tamme (ainsad tammed, keda ses väikesaartemaailmas mul üldse õnnestus näha!) ja punast tuulikut, aga ei viitsinud ses vesisuses aparaadiga jändama hakata. Vihma tuulas ikka veel.
Bussiputkasse varju. Õnneks mõne aja pärast sadu siiski lakkas, kui üle silla ja tammide keset merd pidin kulgema. Lilla-Hummelviki saarekese väntsal (ootesaal) on küll armetu tilluke ratastel putka. Kuid radiaator sees töötas ja seal oli mõnusalt soe. Läbulaua taga ootamine, nina eest tühjad õllepurgid, tühi LM pakk ja laiali suitsutuhka. Putka seinale on kritseldatud “Saaremaa õlu”.
Väljas on üsna tormine. Lained vahutavad rusketele-hallidele kaljudele, millel kadakanarmasvaipu ja rässakaid “lõunapööke” ehk sangleppi. 11 am. Taamal saarte vahel juba korraks valendas praam.
—- Viggeni peal. Rootsikeelne vada käib. Olen jälle nagu välismaal, muidu ei saanud arugi enam.
Kaks tuulispaska! Üks neist tõsiselt võimas lont, aga lagunes ruttu. Kui selline laevale peale vajuks?
Lappo siluetis kõrgub puude kohal meiupuu. Rahvast tuleb siit peale üksjagu.
Hüvasti, lehtmetsasaared. Taas okasmetsapiirkonnas.
Kumlingel päike ja paduvihm. Enklingel särab rõõmus päike – jääkski ometi nii. Kuuri alt võtsin oma varem siia jäetud suure kattekile, et see märjale maale telgi alla sättida. 2 pm on mul telk oma vanas kohas üles pandud, kuivama. Joogivett sain seinavoolikust ehkki na maitsega teine. Istun rannal kidurleppade all, lõunasöögiaeg, sööks Läti sprotte. Lained pesevad lõhelisi vulkaanilisi kaljusid. Seljataga kodune männimets, pihlade punakobarad, kibuvits ja magesõstrad.
Mulle meeldib Enklinge siinseist saarist kõige rohkem. Siin on kuidagi kõige kodusem, mõnusam olla.
—– Tulin sadamast teiselepoole, kirdesse. Siingi need pruunjad-tumehallid iselaadi kaljud, viirge sees. Ent ei leia mina jätkuvalt tõelisi padilaava jälgi. Samas rannamännikus kasvavad – kes? – muidugi lood-angervarred! Aga jällegi libastusin neil samblikuligastel kaljudel. Oehh.
—– Istun telgipaiga juures sel Fin del Mundo tulemaalikul teravikkaljurannal. Suvelõpunukrus trügib peale. Lõppemas on suvi, lõppemas on mu reis. Siiski homne päev on veel. Võiks Ahvenamaal Lumparni meteoriidikraatri servas graniitbretšad üles otsida?
Oo, leidsin rannalt settelise LIIVAKIVI tükikese! Kihiline, pigem kreemhalli värvi. Kas ürgne Jotnia või hilisem Kambriumi liivakivi?
—– Esmaspäev, 16. september. Ilus kuiv hommik. Nii kui telgist asjad välja, tuli rabinahoog. Ma ei jaksa enam! Täiesti lolli tarbetu lisareisipäeva olen juurde pannud. Muidu saaks juba täna öösel Eesti laevale.
Väntsalis oma kolidega. Rosella II juba sõelub. Päikse puna, täiskuu Enklinge vulkaanikaljude kohal, vihmaliniku ahistus Kumlinge pool. Vanad silekorbased krässmännid kasvavad siin ümber. Väntsali aknast, valgetüvelise kase taga, paistab sinav meri, mustjad kaljud.
Koolibuss – TAXI märk peal. Viib lapse Kumlingele kooli.
Vikerkaar kulgeb üle. Ja sajab. Tiine pilv vabaneb laadungist. Vesihall looritab taamal Bärö randa.
Müristab ja peksab rahekilde. Kaltsmärg piiga rattal, tõttas siia väntsal’i nõrguma. Tjah, sain siin Enklingel küll kõike: päikest, vihma, äikest, tuult, rahet, vikerkaart. Ohhi. Lund siiski vähemalt õnneks mitte.
Just praami tulles saabus ka uus vihmalaadung. Täna on Viggenil rahvast õige hõredalt. Eile oli n-ö suvitajaid täis, kes tulid väikesaartelt nädalalõppu veetmast.
Enklinge lõunaotsa lubjakaljuneem libiseb õige lähedalt mööda. Eks seal ole lupja vähe, vaid kitsaste lõhedena. Torsholmal oli ikka täiega ehtsaid paekivikaljusid.
Teel Ahvenamaa suunas. Räige vihm piitsutab üha, nähtavus vaid paarkümmend jardi. Täielik hall sein ümberringi. Mis must täna seal Ahvenamaal saab?”
