Mingi aeg tundus ikka hästi kummaline, et kodukülast Nõmbalt idas, seal kuidagi tõrjuvailmeliste metsade taga, asub järsku teine küla – Loja. Oma laialdaste kultuurmaadega, mäeharjaga ja taludega.
Vana teed mööda tuleb sinna üle kahe versta. Kui aga päris otse minna, siis esimese taluni märksa vähemgi. Konks on aga selles, et otse ei saagi – ühtegi teed ega radagi sinna ei vii ning piirisihid kulgevad sinna-tänna, kuniks metsa või loduvette sootuks haihtuvad.
Iseenesest on me kodupuisniidu tagaservast (mis ühtlasi märgib Nõmba-Loja maade vahelist piiri) lähima, Loja Pärna taluni linnulennult vaid pool verstakest. Sageli võib sealtpoolt kuulda hääli – automüra, koera haukumist ja ükskord kostus vist isegi haamriga kopsimist.
Otserännak Lojale ei andnud mulle rahu. Nii hakkasin mullu 23. jürikuu päeval lihtsalt astuma. Paraku kaldusin ilma kaardita peagi vägisi paremale ja õieti kuhugi välja ei jõudnudki. Või siiski. Hiigelraiesmiku järel tuli kunagiste puisniitude asemele sirgunud mets. Ilmusid sinised ja punased sinililled, õitses näsiniin, pruunitas mulluseid pesajuure varsi.
Järgnes kuuskedega seljandik, kus mõni harv sarapuu ja salulisemal jalamil näsiniint, pesajuuri ning seljarohtu. Jalamile järgnes tarnamättaline lodu. Ja näe, mõned plüüsjad helerohelised valvikumättad olid siin kah!
Aga jah, nihu läks see käik. Järgmine katse tuli 7. mail. Võtsin noorema venna kampa ja – edasi! Nüüd oli kaart kaasas ja üritasin samme lugedes täpsust taga ajada. Algul oli kõik lihtne: mööda ülaselist sihiteed, samas metsas vohamas ka seljarohtusid. Üle kraavi, läbi puisniidumoodi lehtmetsa, üle männipõndaku, kuniks langi tagaots ja ühtlasi Nõmba maade idatipp. Siit peaks järgnema põhjakaarde kulgev piirisiht, nii kolmesaja sammu jagu. Siht oli pigem mõtteline, kippudes pidevalt kaduma ja mu sammud ikka liiga lühikesed ja ekslevad. Kolmesaja sammuga ei jõudnud me veel kuhugi. Vasakul läikles veeväli pokumätastega, mõni kuldne varsakabjaõis ilu pärast hulka eksinud. Seesama tüma vesimaa kulgebki põiki kahe küla vahel, takistades päris otsepääsu.
Nõndaks. Nüüd tuli üks kõrgem põndak, selline okaspuine, kus eristusid üks suur mänd ja haab. Maa madaldus taas, paakspuupadrik üritas piitsutavaid tõkkeid luua. Kuid läbi me pääsesime, vett täis kraavist üle samuti.
Nii, jälle kuused. Kuid asi hakkas muutuma. Jalge ees sinasid ja punasid sinililleõied, turritas pesajuure vars. Ja seal eespool – ohhoo…
