Viiest noortenädala päevast viimasel oli ettevõtlusfoorum.
Mina tahtsin osa saada noortearutelust Kärdla sadama asjus, millele päevakavas oli vihjatud kui võistlusmängule “teeme midagi Hiiumaa heaks” ja algas see kl 12.40 (mulle sobival ajal).
Saali ukse juures laual registreerimislehte nähes ehmatasin – vaid 11 nime! Olin 12. Siis aga nägin, et oli neli lehte veel – igal 20 nime: tore!, kokku on meid 92, mõtlesin, ja läksin saali. Saalis aga oli… paarkümmend noort.
Milles asi? – mõtlesin ja küsisin Ille [Saavioja – Kärdla kultuurikeskuse dikretori kt – toim] käest.
“Hommikul üheksast oli saal täis – noored anti tundidest vabaks.”
“Nonii,” lisasin mõttes, “ja kaheteistkümneks olid “tunnid” läbi…”
Kui ettevõtliku firma Moe Muusa omanik oma kogemuste jagamise lõpetas, jäid kohale ainult võistlusmängijad: kolm võistkonda kümmekonna mängijaga. Hea ettevalmistamise korral oleks võistkondi võinud ka kümmekond olla… Mäng ise seisnes selles, et istuti eraldi laudade ümber ja teatud summa raames loodi tulevase Kärdla sadama taristut e infrastruktuuri. See toimus pliiatsi ja paberi abil ning kestis tubli tunni. Linnapea oli kutsutud hindama. Tema ja mina kasutasime seda tundi mujal.
Noortenädala lõpetussõnad ütles linnapea. Loomulikult olid kohalolnud tosin noort ja korraldajad tublid. Publikut oli ka – 1 (mina), sest Urmas (Lauri) ei lähe kirja, tema oli kohal ajakirjanikuna.
Mind aga jäi painama küsimus: k e l l e l e oli noortenädal mõeldud? Kuuldavasti oli sotsiaalkeskuses Kärdla puuetega noorte kohtumine Kõpu noortega. Üritus, mis oleks toimunud ka ilma noortenädalata, sest väljastpoolt “omasid” osales seal ainult üks noor ja seegi praktikant…
Võtan kokku noorte huvi oma nädala vastu Kärdlas üritustest osavõtjate arvu järgi (siia sisse pole arvatud infomessilt läbi käinuid ja lõpetamist Rannapaargus): luule pealelõunal “Ave vita!”s 3 (õpetajat ei loe); tegevuste päeval sotsiaalkeskuses 1 (mööndusega); teatrietendusel kinosaalis 8; lõpetamisel kultuurikeskuses 12. Pole siis ime, et kohalikus ajakirjanduses nädalat eriti ei kajastatud. Välja arvatud noortenädala nael, infomess MUL ON MÕTE!, millelt käis läbi päeva jooksul suisa 370 noort ja kellest osadelt saadi ka tagasisidet.
Imestagem: noorte infomessi projektijuht Liisa Otsak korraldas selle suurejoonelise päeva nn kaugtöö korras! Kohal oli ta ise vaid messipäeval.
Selgus – noortel on huvi peamiselt selle vastu k u h u edasi minna. Mind aga painab mõte, miks nii vähene huvi kui nii palju köitvat, huvitavat ja harivat nädala jooksul lausa koju kätte tuuakse?
Esmaspäevast saan ma aru – see oli esimene koolipäev pärast vaheaega, ei jõutud reklaami teha, luulehuvilisi on üldse vähe jne. Aga Miksteater oli neljapäeval ja selleks ajaks oleks jõudnud küll noori teavitada. Isegi Nukuteatri-rahvas ei teadnud, et etendus toimub. Mõned täiskasvanud arvasid, et on lasteetendus. Eelreklaam ajalehes oleks siin palju ära teinud. Ah, mis me sest enam.
Järgmise noortenädala korraldajatele aga tahaks anda vihje: kaasake noorte tegemistesse ka saare avalikkus, täiskasvanuid igalt elualalt, lööge rohkem kella oma tegemiste ümber. Konsulteerige nendega, kes on enne teid suuri üritusi korraldanud. Hirmus tähtsad oleks minu meelest ka eri põlvkondade kohtumised, tänastest õppuritest neli-viis aastat vanemad on ju juba eelmine põlvkond ja üht-teist näinud.
Kuidas eakaaslasi kaasata, seda ma õpetada ei oska. Kui teha igale tulijale ülesandeks kaks sõpra kaasa haarata?
Seekord on kõik andeksantav, sest nädal oli ju esimene omataoline. Kohtumiseni järgmisel noortenädalal!
AVE ALAVAINU
