Noored sulpsasid vabatahtlikult jääauku

Laupäeval sai Orjaku sadamas näha üllatavat pilti – paarkümmend kaitse­liidu noort astusid vabatahtlikult jääauku, et õppida, kuidas jäält vette kukkudes eluga pääseda.
Kõik õppusel osalejad pidid ise vabatahtlikult jääauku astuma kaaslaste, lapse­vanemate ja juhendajate silme all. Igaks juhul oli kaldal seismas ka kiirabibuss ja tossas kärusaun.
“Kogu õppus on täielikult turvatud ja kõik ettevaatusabinõud tarvitusele võetud,” julgustas päästeõppuse korraldaja Kaitseliidu Hiiumaa malevkonna noorteinstruktor Merje Reismaa.
Külm ja märg karastas
Meribel Rüütel oli esimene julge kodutütar, kes üle jääserva tumedasse vette astus. “Enne hüppamist kartsin, hirm oli, aga vees olles mõtlesin, et kõik on turvatud, saan siit välja,” jagas ta kogemust. “Nüüd tagantjärele mõeldes oli väga äge ja seda kogemust saan vajadusel kasutada, sest enam pole hirmu,” leidis Meribel, et kõige olulisem on sellises olukorras säilitada rahu.
Ka Merje Reismaa ise ei jätnud juhust kasutamata, et saada väärtuslik kogemus. “Vahva oli!” ütles Reismaa pärast jäist suplust. “Pidin end kokku võtma, et see samm teha, aga pärast tundus äge ja tegelikult polnudki nii jube, kui paistis. Kõige raskem oligi end kokku võtta, et korrastada hingamine. Külm vesi ehmatas, lõi hinge kinni, aga kui juba vee peale tõusin, siis oli hea olla,” kirjeldas ta. “Jääle ronimine oli juba lihtsam ja pärast pole enam üldse külm.”
Tavariietes astus jäässe raiutud auku, kus jää all kolm meetrit vett, kokku kaksteist kodutütart ja seitse noorkotkast. Pühapäeval said samasuguse “katsumuse” osaliseks seitse Hiiumaa naiskodukaitsjat ja kolm kaitseliitlast.
Õnnetus suunas elukutsevalikut
Päästeõppuse viisid läbi MTÜ Õpime Aitama instruktorid Kaimo Tamme ning endine laeva- ja miini­tuuker ning ellujäämiskoolitaja Marco Saar.
Mõlemad on selliseid treeninguid teinud juba viis aastat ja igal aastaajal. Tamme selgitas, et jääaugu ääres toimuvat vaadates ja ise ka jäält vette astudes saab esmase kogemuse, mis juhtub kui ootamatult jääkülma vette sattuda, ühtlasi tekib lihasmälu.
“Vähemalt paar korda peaks läbi proovima, et saada teada, mis tunne on ja mida tegema peab,” rääkis Tamme.
“Need, kes on korragi selle katsumuse osaliseks saanud, ei lähe vette sattudes paanikasse ja oskavad oma kogemusest teisi aidata või siis selgitada, kuidas tegutseda.”
Jääservalt vette astutakse õppuse ajal tavariietes. “Sa ei lähe ju kalipsoga talvel kalale ega autoga jääle rallitama päästeülikonnas,” ütles Tamme.
Hiljem prooviti ka seda, mismoodi on autoga vette sattuda ja kuidas vette­vajuvast autost pääseda. Tamme ütles, et kahjuks on autoga läbi jää vajumisi küllalt palju. Ka on küllalt keerukas end läbi autoakna välja upitada, kui vesi on jääkülm ja uksed kinni kiilunud.
Instruktor Marco Saar ütles, et on juba paarkümmend aastat selliseid koolitusi teinud. “Õppusi teeme paar korda kuus, aga mina ise käin jääaugus kaks-kolm korda nädalas,” ütles ta.
Saar rääkis, et veega seotud elukutse valis ta sisemisel sunnil. “Kui kaheksandas klassis õppisin ujuma, pidin kohe hakkama venda päästma,” meenutas ta. “See on mällu templi jätnud ja pikka aega kartsin sügavat vett. Toona ei teadnud ma päästmisest midagi, aga võtsin end käsile ja nüüd on see juba kui sõltuvus – õpetada ja päästa,” ütles ta.