Kui ma 2006. aasta augustis väga ootamatult pidin üle võtma Hiiu Lehe peatoimetaja ameti, lahkus üks senine töötaja öeldes, et ta ei usalda naisjuhte. Ta ise oli naine ja eelmine peatoimetaja oli olnud mees.
Mu eneseusaldus oleks sellest ilmselt kõvasti kahjustada saanud. Õnneks olin ma selleks ajaks kolm aastat kuulunud Eesti naisteühenduste ümarlauda, olnud kaastegev soolise võrdõiguslikkuse seaduse loomisel, saanud koolitusi. Teadsin, millised on naiste õigused ja kuidas nende eest seista. Teadsin, millised on soolised stereotüübid, mis takistavad naistel erialast karjääri tegemast. Teadsin, et domineerivate meeste poolt sajandeid kuulutatud “tõde” – juht on ikka mees, esimees – mõjub nii naistele kui meestele. Ja kulub aastaid, enne kui mõistetakse – naised saavad sama hästi hakkama. Aga võib-olla veel pareminigi kui võrrelda näiteks vallavanem Reili Randa nii mitmegi varasema omavalitsusjuhiga.
Kui nõukogudeaegne stereotüüp oli, et edukas naisjuht on pintsakut kandev perekonnatu kuivik, siis Reili on ka seda muuta suutnud – ta ei jäta ka oma isiklikku elu elamata ja otsustas ametiajal emaks saada.
Ja hea praktika õnneks levib! Eile tuli teade, et Rõuge vallavanem Mailis Koger läheb ametist lapsepuhkusele ja kuulutas välja konkursi endale asendaja leidmiseks.
Ta on Reili Ranna ja kunagise Lehtse vallavanema Piret Piheli kõrval juba kolmas Eesti vallavanem, kes noortele naistele eeskuju näitab.
31. jaanuar 2020
