Haapsalu Krimmi holm on üks isemoodi maanukk keset laguuni meenutavat Haapsalu lahte. Mu tuttav oli seal mitu korda käinud ja tema jutu järgi tundus paik õige romantiline: ligustritihnik, varemed…
Varemed kuuluvad endisele kalatööstusele ja selles silikaatkivilasus, klaasikillupurulistes teedes pole just erilist romantikat. Pigem valdab kahjutunne säärase kõikehõlmava lagunemise ja hüljatuse pärast. Teisalt on hea see, et kaua lihtsurelikele suletud poolsaar on nüüd kõigile vabalt ligipääsetav.
Krimmi holmi silmapaistvaim maamärk on suur ümar vee(?)torn. Selle jalamil, poolsaare läänerannikul, asuvat mudapealinna Haapsalu kohta erakordne paepaljand.
Tegelikkuses ei paistnud paekaljulapikestki. Kõik oli üks tehno kivilasu: segiläbi silikaadid ja betoonkänkrad, siiski ka paeliistakate lade ja suured lubjakivikamakad. Ehk on need vundamendiaukude rajamisel maapinnast välja lõhutud? Ehk on paealuspõhi siin tõesti maapinnale väga lähedal?
Sellele tehnorannale üritasid pisut mahedust tuua õitsvad soolikarohud ja põdrakanepid. Asfaltteejuppe ääristasid hobumadarate ja liblikõieliste kollased puhmikud. Siin-seal lillatas palderjane, valendas mesikaid. Punaste leedrite viljad juba punasid tol 11. juulil. Palju jagus Haapsalule tunnuslikku musta leedrit; tema viljad olid veel rohelised.
Puid jagub Krimmi ka. Tulnud ennist Vasikaholmi supelranna lagedusest, jõudsime Krimmi algust märkiva raudväravani. Sealt algas hõbehaavavõsa, ka papleid oli. Samuti hobukastaneid, vahtraid, tammesid, raudremmelgaid, pihlasid. Lõhnavad niidud, rohustu-roorannad, paekliburibad… Kui varemetelasu mitte meenutada ja sedasi kirjutatut lugeda, siis näikse õige tore kant olevat!
Jõudsime poolsaare tippu. Üksik pooppuu oli leedrite hulka kesk varemeid eksinud. Sigurid, kurdlehised roosid, põldmarjaväädid. Niidetud rohulapp pakkus head telkimiskohta. Kõrval sirutus merre Uussadama kai, silikaatsambad püsti kuidagi antiikaineliselt.
Vaated ümber sisemere olid head. Kohe kõrval üle laheriba kerkis punase majaga lagerohune Suurholm (Bürgermeistri holm). Kajakad ja tiirud räuskasid.
Suveõhtu tuul puhus loodest, Vormsi poolt. Fra Mare paistis roosaarte tagant. Muide, Vasikaholmi juures on väga toredate nimedega roosaartekolmik:
Öörahu, Vaherahu, Kodurahu. Kauguses paistis Haapsalu lossitorn. Teisal üsna kõrge Paralepa-Pullapää neem oma valge tuletorniga. Edasi sulges avamere vaate Hobulaid, siis Vormsi, siis Noarootsi. Siinsamas sahmisid lained muuli kõrval paekliburannale, ritsikad siristasid lillaõielisel jumikaniidul.
See oli omapärane retk. Hakata Haapsalust astuma, aina edasi, et vähegi ses sisemeres avarust leida. Krimmi Holmil on seda Haapsalus kõige rohkem. Teisalt olime aga jõudnud juba üsna lähedale Noarootsile.
Päike liikus oma pikal südasuvisel teekonnal üle Vormsi, jõudis lõpuks Noarootsi kohale. Ikka veel siristasid ritsikad, mulistasid lained. Kajakas krääkstas, tiirud rägisesid veidi taltunult. Tuul tasanes. Purjejaht seilas mööda, Haapsalu
Vanasadama poole. Viimaks vajus punav päikseketas Noarootsi tumendava metsaviiru taha.
Mu retkekaaslane oli informeeritud Krimmi holmi edasise planeeringu osas. Nimelt tahetavat sinna rajada kortermajade ala. Oh, milleks jälle?! Hea küll, rahvale lubatakse säilitada juurdepääs kogu alale, aga ikkagi. Oma vaimusilmas näeksin ma hoopis suurt poollooduslikku parkmetsaala. Nojah, eks varemete koristamine ja ala korrastamine ole kulukas, lihtsam kui selle maksavad kinni kortermajade n-ö arendajad.
Tjah, oleks vaid raha, siis võiks Krimmi holmist saada haapsallaste üks parim vabas õhus viibimise ala. Aga need järjekordsed steriilsed kortermajakarbid… Üks mis kindel, neeme tipus asuv vana paekivihoone tuleb kindlasti säilitada. Ja see suur ümar veetorn on märkimisväärne samuti.
Ei tea, millal seal Krimmis liigutama hakatakse? Või tukub ta sedasi metsistuvana oma varemetes veel mõnda aega rahumeeli edasi?
