Muljeid Eila ja Liia näituse avamiselt

Astun üle muuseumi ukseläve ja satun kohe näituse võlumaailma. Kompositsioon “Jäljed” ehk jäljed, mida väikesed kunstnikud on endast jätnud. Huvitav, kuhu need jäljed mind edasi juhatavad? Üllatun, sest need viivad mu ammendamatu varamuni – Jegard Kõmmuse kogutud vanasõnade, kõnekäändude ja rahvapäraste ütluste maailma. Ja selleni, kuidas tänases päevas üks väike kunstnik on kirjapandu enda jaoks lahti mõtestanud.
Unustan kõik ümbritseva ja süvenen tekstpiltidesse. Teisiti ma ei oska eksponeeritavat nimetada. Andestagu asjatundjad minu võhiklikkus. Mina loen igalt pildilt väga mönusaid sönumeid, vahel isegi turtsatan. Miks? Seostan ajavahemikke: Jegard 1914–1988, noor maalija – 2016. Seos, mis väärib näitusekülastaja tähelepanu. Uurin edasi ja tajun juhendaja tohutut tööd Emasde murraku edastamisel lastele, sest tekstid piltide all on laitmatus Jegardi kirjapildis. Jegardi fännina tunnen tema kirjapandut väga hästi. Imetlen, kuidas lapsed on kunagi ammu öeldu omaks võtnud ja selle kunstnikuna lahendanud.
Üle kolmanda ukseläve astudes avanevad iiu küidu triibud hoopis vallatumates keerdudes kui seni nähtud. Mällu ilmuvad kunagised vallatud küidukandjad külapeol või kiigeplatsil. Liia, ära pane veel lõplikku punkti!
Neljanda lävepaku ületanud, lummab mu kõrvu regivärsiline kiigelaul, mis viib ajas veelgi enam tagasi kui Jegardi aeg. Tänud Sulle, Timo. Silmitsen kuulajaid, lapsevanemaid koos lastega. Need on Emmaste valla noored ja tegusad perekonnad. Kui ühtehoidvad, kui hellad. See siin on praegune põlvkond noori, kelle aastaarv 2016. Ja siin toimub kooliaasta lõpetamine, millest saan tahtmatult osa.
Mu silm otsib last, kes mulle täna Kärdlas juhukohtumisel tere ütles. Ei leia. Nii tahaks teada, kelle peres kasvab laps, kes vanainimest tervitab. Vähe on neid peresid, keda oskan koju ajada. Kuid üht tean kindlasti, nad on köik töelised iidlased, kes peavad lugu eelnevatest põlvkondadest, kes siin elanud. Eks seda tõenda seegi, kui üks minuga vestleja tutvustas: “Mina olen Pada Anton, Emmaste valla Harju külast.”
Jah, tõden endamisi – vallad kaovad, kuid kihelkonnad jäävad. Neid ei saa meilt keegi ära võtta, nagu see iidlane ei häbenenud alles jätta kunagise põlistalu nime, kuhu ta elama asus. Ma loodan, et noored saavad mäletama oma kihelkondi, kui neil on sellised õpetajad, nagu täna siin, ja just nagu koolidirektor Ruti Nõmm, kes kooliaasta lõpetamist juhatas.
Tänud ka Anneliile, kes mind transportis.

Näituse avamisel käis
Sende Lipu