Annaliisa Post Hiiumaa muuseumi teadusdirektor Helgi Põllo tõi oma ettekandes “Meremeeste rollist Hiiumaa jutupärimuse kujunemises” välja, et meremeeste räägitud lood olid saja aasta eest oluline osa jutuvestmisest, ent praegu on lugude tähtsus hääbumas. Seetõttu pidas ta paslikuks tänavusel mereaastal meie laevasõitjate jutustused taas päevakorda tuua.
Meresõitjad reisisid palju ning kohtusid erinevate kultuuride esindajatega, see andis neile mitmekülgset jutuainet ning võimaluse end võrrelda teiste rahvastega. Elutarkusi täis lood tõid toonaste hiidlaste ellu uusi tuuli ning avarat elunägemust.
Laste- ja noorsookirjanik Reeli Reinaus käsitles oma sõnavõtus pärimuse mõju kirjandusele. Kirjanik meenutas, kuidas 2000. aastal Hiiumaal rahvaluule välitööde praktikal käies näidati talle Kassaris energeetilisi kive, mis inspireerisid teda kirjutama noorsooromaani “Kivid, tulnukad ja sekt”, kus põimuvad omavahel reaalsus, folkloor ja paranormaalsed nähtused.
Nii hea elu oma mehe kõrval
Ülevaate Hiiumaa muinasjuttudest Eesti rahvaluule arhiivi kogudes andsid Tartu Ülikooli muinasjutuprojekti assistendid Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan. Nad tõdesid, et muinasjuttude kogumisaktiivsus pole Hiiu saarel olnud eriti suur, kuigi nii kogujaid kui ka jutustajaid on siin olnud mitmeid. Eriti paistavad Hiiumaalt pärit lugude puhul silma muistendlikud, naljalaadsed ja kirjanduslaenulised muinasjutud.
Eesti rahvaluule arhiivi juhataja Risto Järv tutvustas kuulajatele sajast metsaga seotud eesti muinasjutust koosnevat “Metsavaimu heategu”, mille koostamiseks sai ta idee lastega Tihu metsas jalutades. Järve sõnul pole enamik kogumiku tekste trükis varem ilmunud ja teos on mõeldud pigem täiskasvanud lugejatele.
Ta kandis publikule raamatust ilmekalt ette sajanda muinasjutu “Kuidas karjapoiss kuningatütre sai”, mis pärit Käina kihelkonnast. Lugu lõppes lausetega: “Oma mehe kõrval oli tal nii lõpmata hea elu, et ta iialgi ei mõelnud surra. Ja kui nad praegu elavad, siis ei ole nad mitte veel surnud.”
Leiger kadus käibelt
Hiiu muistenditest tuttavast Leigrist ja tema seostest hiidlaste omapärase huumoriga rääkis Eesti kirjandusmuuseumi teadur Helen Kõmmus. Väidetavalt olid Leigri lood rahvapärimuses aktuaalsed 1850ndatel, ent seoses ühiskonnas aset leidnud muutustega kaotas kangelane oma populaarsuse. Pikad muistendid lühenesid naljanditeks ning lugude värskuse tagamiseks vahetati Leigri tegelaskuju välja kaasaegsete tegelaste vastu nagu Miku Kaarel või Käina Juhan.
Saali täitis naeruga Setumaalt pärit Feodor Vanahundi jutupärandi obstsöönset osa tutvustanud Andreas Kalkun. Tänapäeval kõlavad surma, haiguste, seksuaalsuse, nälja ja vaesuse kohta käivad naljad ebakorrektsetena, ent aja jooksul on naljaiva nihkunud ja tolleaegsetele inimestele lood nii kummalised ei tundunud.
“Ükskord surn Käina mees ära. Kerst tehtod valmes, aga oln lühike. Mis siis muud äed nõu, kud kersto-tegijad raion surno jalad otsast ära ja pannun surno kõrva (juure) kersto sisse,” tõi Kalkun näite 1888. aastal üleskirjutatud naljandist.
Kalkuni arvates võib esmapilgul näida, et tegu on labaste ja amoraalsete naljadega, kuid lähemal uurimisel leidub nendes tolleaegse ühiskonna kohta infot, mida muust folkloorist ei leia.
Eesti kirjandusmuuseumi teadur Astrid Tuisk rääkis uutest ja vanadest mängudest, andes ülevaate lastemängude andmebaasist ning üle-eestilistest kogumisaktsioonidest. Tuisk rõõmustas, et mitmed mängud, nagu ukakas, on siiani elavas kasutuses, kuigi lapsed veedavad palju aega ka virtuaalses maailmas.
Iiuvalts päästetud
Kohtumisele pani lõppakordi tantsujuht Helle-Mare Kõmmus, kes pidas ettekande Hiiumaaga seotud tantsudest ja rääkis, kuidas ta on juba aastaid kogunud andmeid hiiu valsi kohta. Loetud artiklite ja kuuldud juttude põhjal on Kõmmus kokku pannud oma tõlgenduse hiiu valsist, mille rahvatantsijad Maire Kallisma ja Tõnu Soop kohalviibijatele ette näitasid.
Eesti kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivi muinasjuttude töörühma seitsmes jutupärimuse seminar toimus teisipäeval, 16. augustil Hiiumaa muuseumi Pikas majas. Varem on need toimunud Läti linnas Lodzas (2010), Setumaal (2011), Saaremaal (2012), Järvamaal (2013), Tallinnas (2014) ja Haapsalus (2015).
Seminari korraldamisse andsid panuse Hiiumaa muuseum, Sõru muuseum, Rahvakultuuri keskus ning Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakond.
