erakogu Hiiumaale Sõru sadamasse praamiga Harilaid kenasti kohale jõudnud, viis meid tee edasi Vanajõe orgu. Keset kaunist mustikametsa lookleb väikeses orus ilus karge veega oja. Räägitakse, et sinna tulevad kudema meriforellid ja kaldapealsetel toimetavad euroopa naaritsad. Hingasime tubli annuse puhast õhku, tegime õpperajal ojale tiiru peale, pildistasime ja jätkasime rännakut.
“Tee viib orust mägedele…” ja tõepoolest – Kõpu poolsaare mägine maastik hakkas endast juba märku andma. Ja siis nägime silti “Kaleste”. Olime siiski juba hiljaks jäänud – nii pidi bussijuht Jaan “kannapöörde” tegema. Varsti olime “õigel” teeotsal ning jälgisime bussiaknast möödavilksatavaid aedu ja maju. Tee muutus üha ahtamaks ja ahtamaks, kuni lõpuks terendas ees porine mülgas. Nüüd oli viimane aeg Jaanile teada anda, et oleme ilmselgelt eksiteel, aga ega paradiisi peagi alati liiga lihtsalt saama.
Maanteel tagasi, leidsime varsti ka õige teeotsa üles ning kui me Paradiisi ehk Kaleste randa jõudsime, olid õpilased ranna ilust nii lummatud, et kõlas üksmeelne otsus – siia me jäämegi! Paneme telgid üles! Muidugi küsiti ka, et miks selle koha nimi Paradiis on? Aga polegi. Päris päriselt. Kirjanik Tõnu Õnnepalu maailmas sai Kalestest Paradiis. Ja valmis samanimeline raamat. Sellisele kaunile kohale igati paslik nimi. Õpilased nautisid rannavaadet, RMK puhkeplatsil pidasime piknikku. Rannaäärsete mändide all kasvasid kuningakübarad.
Mõne aja pärast lahkusime Paradiisist. Siiski. Sest nii palju oli veel näha ja avastada.
Järgmiseks külastasime Ristna merekaubamaja. Merekaubamaja “tootevalik” pärineb eranditult rannast. Ja rannas on siin ikka käidud ja “noditud”.
“Aknalaual on veel üks pudel. Selle ma tõin eile õhtul rannast kaasa. Kuigi enam ei tassita mereääre pudeleid koju. Aga ma tõin, sest see pudel, mis mulle esimesena silma hakkas, oli nagu tervitus mu Paradiisist ja sellest ajast, kui neid veel tassiti ja kõik Paradiisi Mäepealt aidad ja panipaigad ja isegi aiaääred olid neid täis: ilusaid mereääre pudeleid. Ja eriti meeldisid mulle just need: klaasi sisse pressitud tsaarikrooniga ja kirjaga Pierre Smirnoff… Nüüd on nad lihtsalt prügi, mida aeg-ajalt hoogtöö korras, looduskaitse ettevõttel rannast koristatakse. Aga neid asju tuleb ka palju vähem, sest prügi merreheitmise keeldu järgitakse laevadel vist päris rangelt. Meretagust huvitavat maailma pole enam olemas. See on kõik üks harilik maailm. Ja neid asju saab poest lihtsalt raha eest ja nendesse maadesse saab samuti sõita lihtsalt raha eest. Aga raha on nagu nõidus, mis muudab asjad väärtusetuks prügiks ja kohad üksteisega sarnaseks!” Tõnu Õnnepalu, “Paradiis”.
Ka Hiiumaa luuletaja Ave Alavainu on rannast “varandust” koju tassinud: “Ma pärastlõunal läksin mereranda,/ Et käia läbi maa ja mere joon,/ Käes kott, et võtta, mis on merel anda,/ Sest torm on seni ikka kraami toond./ Ma leidsin:/ Võrgupoisid, päästerõnga, hää tüki võrku (sobib nuustikuks), võõrkeelse kohvipurgi (kaas peab nõrgalt), ja Surnunukilt loomaluustiku./ Hea hulga teisemaised kilekotte/ Ja kümmekonna plastmasspudeleid,/ Paar juppi roostetanud ankrukette/ Ja siis … seal ees…” Ave Alavainu, “Laiulaps”.
Rannakaubamajast Kalana sadamasse minnes proovisime ka ise otsida, mida meri randa on uhtunud. Juba 15 minutiga leidsime päris palju asju – plastikut, kilet, klaasi. Tänapäeval ei tekita plastikpudeli mere äärest leidmine vaimustust…
Kui Hiiumaal oled, siis tuleb kindlasti ka tuletorne külastada. Ristna majakas oli meie seltskonnale esimene, seejärel liikusime Kõpu majaka juurde, mis “nagu valgeis rõivais matsakavõitu maanaine, punane palmik peas ja silm säramas”, meid vastu võttis.
Ronimine ei olnud sellega lõppenud. Ees ootas Rebastemägi. Õigupoolest oli seal mitu mäge. Õpilased tegid läbi ka poolteisekilomeetrise õpperaja.
Tee muutus eriti käänuliseks – Rattagu metsa tee juba on kord selline. Teeääri palistasid roosad pääsusilmade väljad. Aga olgu tee kuitahes käänuline, ükskord jõuad ikka kohale. Seekordseks sihtpunktiks oli Luidja rand. Loomulikult võlus see rand noori muhulasi – lõputu liivaväli ja mõnus vesi. Nii jäimegi sinna pikemalt peatuma.
Endises kunstsiidivabriku tööstusasulas ehk Viskoosas peeti kohalike lastega maha jalgpallimatš ja käidi ka poes õhtuse grillipeo jaoks toiduaineid varumas. Telkimine ja grilliõhtu oli Lauka kooli õuel, kus kunagi olnud õpetajaks ka Tõnu Õnnepalu.
Linnupetet võtsime järgmisel päeval RMK Ninametsa puhkeplatsil. Jällegi ilus rand ja huvitav paekarjäär.
Vaimutoitu saime Reigi kirikust, mis on olulise kultuuriloolise taustaga. Aino Kallas on kirjutanud teose “Reigi õpetaja”, sealkandi inimeste tegemistest on kirjutanud Herman Sergo oma romaanides. Tõnu Õnnepalu kirjeldas üht Reigi kirikus olevat maali oma jutustuses “Armulaud” nõnda: “Kolgata stseen, mingi kohaliku maalija oskamatu töö ilmselt. Jeesus seal pildil pole mitte too õilis kõhn noormees, too kõrbepoeg, vaid kuidagi priske ja pehme, mõni vaene pürjel, kes äkki, otse lõunalauast on kaasa viidud, alasti kistud, piinatud, ristile naelutatud. Keegi pole appi tulnud. Ta ei saa millestki aru. Ega ka need kolm seal risti all. Pildil on gooti tähtedega kiri: “Se on lõppetud”.” Veendusime, et selline maal paksust Jeesusest on kirikus täiesti olemas.
Edasi kõrgustesse! Järgmine koht, kuhu me valla bussiga suundusime, oli Hiiumaa “Eiffel”, mille ehitajaks Jaan Alliksoo. Oma esimese torni tegi ta juba 1978. aastal 17aastasena. Vale-Eiffeli torni all oli veel kõiksugu põnevaid ehitisi, sh ka üks Kõpu majakas, nõiamaja jms. Väga inspireeriv koht!
Militaarmuuseum, mis asub Tahkuna poolsaarel, pani nii poiste kui tüdrukute silmad särama, sest nii tore on ju erinevates sõjamasinates turnida ja lahinguolukordi silme ette manada.
Tahkuna majakas ootas vallutamist tuletornidest viimasena. Kiiremad olid mõne minutiga üleval ja lehvitasid neile, kes alles majaka õuel või Estonia mälestusmärgi juures.
“Oleme kohal,” ütles Helgi uhkelt. “See on Hiiumaa külastatavaim paik”. Vaatasin üksisilmi riste, mida leidus kõikjal puude all nagu seeni. “Kõik saare külastajad peavad tulema kõigepealt siia ja tegema risti noorte armastajate mälestuseks. See toob ristivalmistajale õnne ja teeb Hiiumaa reisi ohutuks. Juhul kui olete oma armastusest kaugel, kohtute peagi, ja kui teil armastatut veel ei ole, siis risti tegemine toob teie ellu armastuse.” Tegin oma märkmikusse täiendusi. “Väga hea,” sõnasin oma pettumust varjata püüdes. “Aga kus on see mägi?” “See ju ongi mägi!” vastas Helgi üllatunult. “Sa teed nalja, eks ju?” vaidlesin vastu “See pole mägi, see on liivaküngas!” Nii kirjeldab Hiiumaal elanud ameeriklane Douglas Wells oma raamatus “Jänki seiklused Hiiumaal” esmakohtumist Ristimäega.
Muhumaa mäed ja orud on samuti väikesed, seega “mäe” nimetus meie õpilastes hämmingut ei tekitanud ja kõik asusid usinalt kättesattuvatest looduslikest materjalidest riste valmistama.
Ja siis oligi hiidlaste pealinna käes kord. Kärdla on väike linnake, mis hakkas eriti kiiresti arenema pärast seda, kui Ungern-Sternbergid rajasid linna 1829. aastal kalevivabriku. Kuna meie kõhud hakkasid juba tühjenema, sõitsime kõigepealt Rannapaargusse. Paargu all rannas oli aga pärast lõunasööki väga mõnus vees sulistada ja liivalosse ehitada.
Tund-tunnilt läks ilm üha palavamaks, ka uneta öö andis tunda – nii kuulati väsinult, aga kannatlikult Hiiumaa muuseumi teadusdirektori Helgi Põllo juttu kalevivabrikust ja muustki ning volditi paberist aurikuid…
Meie “aurik” viis meid õhtul Sõru sadamast tagasi suure saare poole. Enne seda saime aga nautida veel Hiiumaa rannaliiva, võtta kehakinnitust piknikulaualt ja kes tahtis, sai ka varbad vette pista.
Mida lõpetuseks kirjutada? Kena reis oli!
Arnek Grubnik
kaasreisija ja üks
ekskursioonijuhtidest
