On esimese jõulupüha hommik. Eile säras kuusk ja säras tuba, lapsed, nende mehed-naised rõõmsad, ainumas lapselaps (1a 10k), seltskonna hing, ringi tatsamas. Kardinaid ette panna ei saanud, sest kremoonide ja kardinapuude külge oli riputatud elektri-ilu.
Verandal põlesid elusad küünlad, et jõuluvana tule peale lendaks.
Kingitused. Korralik laud – nii külm- kui kuum-. Tülitsemine pole üldse kombeks. Kui, siis vahel jagelemine. Aga mitte jõulude aegu.
Hommikul magasid kõik (peale minu) kaua. Minul on oma välja kujunenud invarütm: ärkan kaheksa paiku, panen kohvi tõmbama, võimlen (öösärgis, tagumisel palkonil; sisuliselt õues; ka täna hommikul), joon kohvi, panen riidesse. Siis lähen oma rutiinsele kõnnile, et ööga tardunud jalad taas käima õpetada…
Astusin kolm astet tuttavat treppi alla, väravast välja, kahest värava ette pargitud autokesest mööda ja hakkasin oma kahe kepi toel Kõpu poole astuma. 50–60 sammu. Ja tagasi. Tagasiteel fikseeris silm, et ühele autodest – sellele, mis oli jõululaupäeval pooled Eesti külasurnuaiad läbi sõitnud – oli üsna porisele tagaklaasile midagi kirjutatud. Astusin lähemale ja nägin kõigepealt… haakristi. Selle all aga oli sõnum. Mitte arutu majast mööduva joodiku soditud roppus. Ka mitte pühadetervitus. Väga konkreetse käega kirjutatud lause:
KA MINU EMA
OLI KUNAGI
HEA INIMENE
Selle oli kirjutanud inimene, kes oli jõuluõhtul üksi. Tal ei olnud ilmselt kusagil mujal oma kurbust välja elada. Läks emaga tülli? Aga miks selline sümbol sinna juurde? Lausekeses polnud kübetki kurjust. Vaid ahastus. Ja kurbus. Ja meeletu üksindus.
Tegin oma tava-tiiru ümber maja ära. Läksin tuppa ja rääkisin juba ärganud kohvi-
joojaile sellest sõnumist, mida auto omanik ilmselt märkuseks pidas, püsti kargas ja välja tormas ning kibekähku auto tagaakna puhtaks tegi. Keegi ei jõudnud seda isegi maha pildistada. Ma ei saa kuidagi tõestada, et see kiri seal üldse oli. See jääb õhku ja seda saab nimetada ’kirjaniku fantaasiaks’. Lapsed ütlesid üksmeelselt – viska peast välja!
No ei saa! See ei mahu nagunii pähe ära.
Kohv joodud, läks noor ja kahejalgne seltskond jalutama. Mina jäin sõnumiga kahekesi.
Tuli totter mõte, et äkki oli see jeesuke ise – tema ema oli ju ka inimene, kes jättis oma poja teiste hooleks? Ja üsna hapras eas.
Aga mind häirib see haakrist. Mind häirib sõnake KA. Mul on selle inimese pärast mure. Miks ta üldse pidi selle sõnumi kirjutama? Oli see ahastus? Oli see appihüüe? Miks ta sisse ei tulnud? – no ega ma ise poleks ka jõuluõhtul kellegi poole sisse trüginud…
Oli sellel kirjutajal äkki vaja, et see sõnum adressaadini jõuaks? – Ma pole ju mingi külakell. Aga lehte võiks panna küll. Saaks hinge pealt ära – asi seegi.
Helistasin ühele heale sõbrale. Oli muud asja ka. Temale tihkan ma kõige jaburamaid asju rääkida. Ja jabur see lugu oli.
“Kirjuta välja – saad vaevast lahti,” oli targa inimese nõuanne.
Seda ma nüüd tegingi.
AVE ALAVAINU
