Tallinna botaanikaaed Kloostrimetsas Pirita jõe orus ja selle veerul on mulle tore tuttav juba tervelt veerand sajandit. Sestap siit enda jaoks väga suuri üllatusi enam naljalt ei leia. Ent vanade lemmikute üle kaemine on alati huvitav ja meeldiv ikka.
Sel oktoobrikuu alguse päeval jõudsin siia tänavu esmakordselt. Näed, talveaia taga on soojad talved mõjunud hästi triibulisele lehistähkbambusele, kes juba kuni kümne jala kõrguseks sirgunud.
Rodode osakonnas on kaukaasia mustika põõsas suutnud rinnakõrguseks kasvada. Tükati leekis ta lehestik erepunaselt ja kontrastina naabruses õitsesid piimjassinised Crocus pulchellused.
Triiphoone seina äärsed eksoodid meelitavad, nagu alati. Turris astlaline kaameli-läätspuu, mandrijää taandumise järel Eesti aladelgi kasvanud paljasseemnetaim efedra ning muuseas mõni Lõuna-Ameerika puittaim. Nagu kümne jala kõrguseks tõusnud harilik lõunapöök, erilehine ja pukspuulehine kukerpuu ning tibatillukeste lehtedega vits-eskalloonia põõsake, mõni väike valge hilistunud õiski küljes veel lõhnamas.
Olen alati imetlenud balkani türnpuud (Rhamnus fallax). Ta ei ole endiselt väga jõudsalt üles sirutunud, pigem vaid nabani laiutav põõsas. Kuid tema suured, sügavalt sisse vajutunud vaomustriga lehed on vaatamisväärsus omaette. Kahjuks ei vilju ta endiselt. Nagu kõrvalolevad alpi türnpuudki, kes märksa kõrgemakasvulised, kuid kelle vaomustrilehed on väiksemad.
Harilik kastanipuu on tagasikülmumiste tõttu väga paljuharuline. Vahepealsed pehmed talved on talle halastanud ja nii tõusevad kõrgemad ladvad juba lausa 5-6 meetri kanti. Ogalisi viljapalle aga veel näha ei saa. Ju peab puu veel kosuma.
Ilus on pooltalihaljas pensilvaania porss. Meie porsast on ta kasv kõrgem – siin kahemeetrine, ning tugevam, igihaljana näiv lehestik.
Kõige lemmikum on mulle aga sindlitamm (Quercus imbricaria). Oma läiktumeroheliste lehtedega näib ta kui troopiline igihaljas tamm. Või meenutab suisa Tenerife pilvemetsa loorberkirsipuud. USA idaosast pärinev sindlitamm on siiski heitlehine. Meil on ta üsnagi vastupidav, ent jätkuvalt väga-väga haruldane. Siia botaanikaaeda on istutatud neli sindlitamme. Kunagiste karmide talvede jäljed on näha tüvedel ja kasvukujus, ent ikkagi on nad trotslikult vastu pidanud ja vapralt üritanud suuremaks kasvada. Eks loomulikult meeldi neile ka meie viimastel aastakümnetel mahenenud kliima. Suisa nõnda, et…
Jah: TÕRUD! Madalatel okstel silmasin ühtäkki tõru, siis veel paari, siis veel ja veel. Ja viljubki ka sindlitamm lõpuks siin! Kunagi sai lootusrikkalt nende puude all tõrusid otsitud. Kuni leidsin ühe kopsaka. Leidmisrõõm oli siis otsatu. Ent samasugune kohe ka pettumus. Nimelt oli sõber Erko äsja punase tamme tõru sinna poetanud ja muheles nüüd. Mis julmad naljad! Õnneks sain kaheksa aasta eest Nurga puukoolist sindlitamme istiku. Too on väga pikalt hoogu võtnud, kuid näib, et lõpuks hakkab vist asja saama.
Nüüd aga äkki sindlitamme tõrud siinsamas täiesti olemas! Üllatavalt väiksed on selle liigi tõrud. Ja veel nii väga toore moega nägid välja. Otsustasin, et viinakuu edenedes peaks siia tagasi luurele tulema…
