Punamonumentide, sh Kivi-Jüri sobivuse või mittesobivuse kohta avalikku ruumi paistab igaühel olevat oma raudkindel seisukoht ja ainuõige arvamus.
Kahjuks ollakse seejuures sallimatud teistsuguste väljaütlemiste suhtes, naeruvääristatakse neid ja ironiseeritakse seisukohtade üle, mis ütleja või arvaja enda arvamusega kokku ei käi. Naeruvääristajad ja halvustajad paraku ei märka, et selline suhtumine pärsib meie inimeste julgust oma arvamust üldse välja öelda.
Ometi on õigus oma isiklikule arvamusele ja julgus seda välja öelda demokraatliku ühiskonna üks alustalasid. Kas olete märganud, kui julgelt avaldavad arvamust ja kaitsevad oma poliitilisi seisukohti kaua vabad olnud riikide kodanikud? Kui meie riigitelevisiooni reporter valimiste ajal kellelegi tänaval ligi astub ja mikrofoni nina ette paneb, ütlevad kõik, ka noored inimesed, oma arvamuse julgelt välja.
Sel kevadel oli kahetsusväärne juhtum kahe isaga, kelle abi palusin nende tütre seisukoha väljaselgitamisel leheloo jaoks. Mõlemad arvasid, et nende tütar on liiga tagasihoidlik ega taha sellist avalikku tähelepanu… Kusjuures üks neist isadest esineb sageli arvamusliidri rollis.
Miks siis tütar ei võiks julgelt oma arvamust välja öelda. Millal ja kellelt ta veel peaks õppima julgust oma seisukoht välja öelda? Miks oleme ise söakad ütlejad, aga lastest kasvatame vaikivad kuuletujad?
Euroopa valgustusliikumise ühele juhtkujule Voltaire’ile on omistatud lause: “Ma olen kõigiti selle vastu, mida sa ütled, aga ma kaitsen kuni surmani sinu õigust seda öelda.”
Tont teab, kes täpselt seda ütles, kas Voltaire
või keegi teine, aga kui me kõik koos sellest põhimõttest kinni ei pea, jõuame ükskord tagasi nõukogudeaegsesse olukorda, kus mõeldi üht, räägiti teist ja kirjutati kolmandat.
9. august 2022
