Nii see, kui veel palju teisi küsimusi, kerkis üles seoses Tuuletorni ehitushanke tulemuste selgumisega ja vajadusega teha veel volikogu poolt viimane otsus ehituslepingu sõlmimiseks. Tõesti, ehitushanke tulemus kujunes oodatust kallimaks, kogu ehitushind ilma tellija reservita on 2,53 miljonit eurot, mis oli 560 000 eurot kallim senistest arvutustest. Kogu projekti kulu vallale koos ekspositsiooniga oleks sellega 3,4 miljonit eurot. Käibemaks ei puutu siinjuures asjasse, sest elamuskeskus on valla käibemaksukohuslane allasutus (analoogselt Käina spordikeskusega). Võib küll väidelda, kui palju prognoositud ootus oli sinisilmne ja kui palju on ehitushind viimase poole aastaga kallinenud, kuid see reaalsus on ebamugav vastu võtta. Nii majanduskomisjon kui volikogu tõdes suhteliselt üksmeelselt, et hanke tühistamine ja uuesti korraldamine hindu odavamaks ei tee. Põhivaidlus on kandunud sellele, kas seda objekti on vaja sellise hinna juures või mitte. Püüan siis vastata põhilistele küsimustele, mis aruteludelt läbi käinud.
Mis kasu see tavaline hiidlane lõpuks sellest saab?
Hakkaks iga hiidlast puudutavast pihta. Kui meil poleks turismihooaega, siis ei oleks meil vajadust sellise kaubandus- ja teenindusmahu järele, nagu meil saarel praegu on. Kui Coop ja Selver siin suvel kasumit ei teeniks, tuleks meil leppida oluliselt väiksema kaubanduspinna ja valikuga. Turism on väga paljude hiidlaste jaoks “abitootmine”, mis küll ära ei elata, aga aitab siiski siin saarel püsima jääda. Ja tihti on see ka paljudele põhitöökohaks.
Kogu Eesti turismisektor on piirkondadena omavahel konkureerimas. Konkurentsi tihedus kasvab veelgi peale seda, kui üle Eesti paaril lähiaastal valmivad EASi toel kümmekond samalaadset külastuskeskust, sh Haapsalus piiskopilinnuse baasil keskaja tegevusmuuseum-teemakeskus ja Saaremaal WOW Keskus. Sellel taustal jääb eriti lastega reisijale Hiiumaa päris kolkaks – kui ei ole lastele pakkuda nende jaoks piisavalt põnevat külastust, tehakse reisiplaan ringi nii, et iga pereliige oleks midagi saanud.
Teine Hiiumaa turismi ja pigem kogu elukeskkonna suur probleem on hooajaväliste vabaajategevuste puudumine. Ei ole kohta, kus meil endil, veel vähem koos külalistega, oleks võimalik vaba aega veeta. Paraku mõjutab see kogumuljet meie elu- ja ettevõtluskeskkonnast. Kui külla tulnud koostööpartneriga pole võimalik isegi õhtul sööma minna, rääkimata ühiselt veedetud vabast ajast, siis ei ole see julgustav märk arenevast elukohast. Hooajavälise tegevuse leidmine on veel olulisem turismisektoris, kus Tallinnast väljasõitvaid inimest on vähem. Sel juhul on kulla hinnaga iga argument, miks sel ajal, kui randa ei saa, siiski ka Hiiumaale tulla.
Kas me jaksame seda ka üleval pidada?
Tegemist ei ole tööjõumahuka atraktsiooniga, erinevalt nt Lottemaa-laadsetest keskustest. Tööjõud maksab ja läheb iga aastaga kallimaks. Tuuletornis aga on aastaringselt plaanitud neli töökohta, hooajaliselt on vaja küll lisatööjõudu. Musta stsenaariumi korral on isegi võimalus delegeerida piletimüük hooajaväliselt kohviku või ujula haldajale. Hoone enda ülalpidamiskulud on kaasaegsel hoonel väga väikesed ja ka sooja omahind ujula hakkekatlamajas on igati soodne. Haldamiskulud on kokku 39 000 eurot ja tööjõukulud 82 000 eurot. Tulupoolele on prognoositud aasta peale 25 000 külastust üksikpileti hinnaga 8,40 eurot, mis võrreldes Kõpu tuletorni 30 000 külastusega hooajal väga konservatiivne.
Hiiumaa korduvkülastaja on Kõpus juba käinud, aga Tuuletornis pole veel käinud keegi igal aastal saart külastavast u 100 000 turistist. See on Hiiumaa turismiasjaliste hinnang, mitte konsultantidele poolt “vajalikuks osutunud” number. Kui Saaremaal võiks ju veel küsida, et miks just plaanitavat WOW Keskust külastada, siis Hiiumaal taandub asi lihtsamale vastuküsimusele – mida siis veel? Ja selliste tulude-kulude juures on tulem pigem plusspoolel.
Miks ta selline imelik peab välja nägema?
Nii Tuuletorni arhitektuurne lahendus kui ka nimi tulid arhitektuuribüroolt Arhitektid 11, kus on kogenud projekteerijad, kes on võitnud väga mitmeid tasemel arhitektuurikonkursse. Nende lähteülesanne oli üsna lootusetu – teha Hiiumaaga seonduv, ehituslikult odav, kuid samas elamuskeskust toetav, ligitõmbav arhitektuurne lahendus?! Seda siis juba poolt maailma näinud külastajale, keda ju vähemaga kui “Eesti suurim” eriti ei üllata. Arhitektid valisid torni motiivi, kuna Hiiumaal on tõepoolest tuletornide traditsioon. Puhtpragmaatiliselt on see ehitustehniliselt lihtne lahendus. Ja nagu Kõpu tuletorni all on 100 ruutmeetrit kasulikku pinda ja Tahkunas ehk pisut üle 100 ruutmeetri, annavad need vaatamata oma väiksusele külastajale elamuse. Nii ka Tuuletorni ekspositsiooni paigutamine kuuele korrusele ja ühe külgseina ärakasutamine Eesti kõrgeima ronimisseina tegemiseks loob väheste ruutmeetrite arvu (ja väiksema ehituskulu) juures põneva elamuse. Välja näeb tõesti kummaline, nagu Eiffeli torn oli võõras Pariisis 100 aastat tagasi, aga täidab täpselt funktsiooni, mis temalt oodatakse – olla maamärk, ligitõmbav, küsimuste tekitaja, meelitada sisse astuma.
Millega me suudaks siin kedagi üllatada?
Jah, me pisut ka üllatame ekspositsiooni tehnilise poolega, kuid selle sisu saab olema üdini hiiumaine. Ja see süvitsi hiiumaine, ei pea olema värvimuusika saatel filmi näitav interaktiivne megaekraan, vaid peaks emotsiooni looma oma ehedusega. Nagu “Mamma lood”.
Ja seda soovitavad jällegi oma ala professionaalid, kellelt saime abi kogu projekti ülesehitamisel – BDA Consulting ja Ionel Lehari kontseptsiooni autorina.
Kas meil nüüd muud objektid jäävad kõik ehitamata?
Hiiumaa valla investeerimisvõimekus aastatel 2019–2021 on 8,7 miljonit eurot, kui jätta laenujääk konservatiivselt 60 protsendi tasemele eelarvest. Tuuletorni objekt vajaks sellest 2,45 miljonit eurot. Laenujäägiga 80 protsendini jõudes oleks valla investeerimisvõimekus juba 12,4 miljonit eurot. Siinjuures peaks mainima, et Tuuletorni elamuskeskus oli maakondlik prioriteet number üks piirkondade konkurentsivõime tugevdamise kavas, kuni viimase muudatusega langes teisele positsioonile. Samuti on see Hiiumaa valla aluseks olnud ühinemislepingu investeerimisprioriteetide nimekirjas. Igal juhul on selge, et kui lepingu ühte punkti ei peeta oluliseks täita, ei kipu seal jõudu jääma ka ülejäänud punktide jaoks. Võib olla polegi nii traagiline ühe konkreetse lepingu saatus, küll sattuvad kahtluse alla kõik muud kokkulepped, mis ulatuvad kaugemale ühest eelarveaastast.
Miks just Käinasse?
Tõsiasi on, et lõpuks ometi on vaja ära lõpetada Käina ujula ja spordikeskuse pooleliolev ehitus. Ja lõpetada ühe viisaka ehitusega, nagu Käina alevisse sissepääsu juures asuv üks hoone võiks välja näha.
Teine pool tõest on see, et Käina ujula umbes 100 külastusega päevas on kõige tihedama külastatavusega objekt hooajavälisel Hiiumaal ja hooaeg kestab meil vaid kolm kuud. See tähendab, et kui otsime kohta, kus just sel ajal on kõige lihtsam sünergiat leida ja uut asja majandada, oleks see just Käina spordihoone fuajee… Või siis mõne kaubanduskeskuse parkla?
Kogu Tuuletorni kontseptsioon on algusest peale üles ehitatud sünergiale Käina spordikeskusega: et mingi osa (hoone lahtihoidmine, kohvik, puhkenurk, laste mängunurk) oleksid ühised nii spordikeskuse kui elamuskeskuse jaoks. Keegi ei tunne end mugavalt inimtühjas fuajees, kas muuseumis või mistahes vabaajakeskuses. Või ka Ristna neeme otsas, kus ju vaade võiks tõesti parem olla.
Suvel on suurem osakaal turistidel, aga on võimalik lahti teha ka mõned sportimiskohad, kuid talvel on sportimas põhiliselt meie oma inimesed, kellega koos saavad kohvikus end hästi tunda ka vähesed elamuskeskuse külastajad. Omaette huvirühma moodustavad tõenäoliselt hiiumaa noored ja lapsed, kellel ronimisseinast ühe korraga kindlasti isu täis ei saa.
Ka EAS on seda algusest peale teadnud ega rahasta pigem kohalikele mõeldud funktsioone, näiteks bowlinguks jäetavat keldrikorrust. Kui neid asju veel täpsemalt lahata, siis suures plaanis on hoone madalama osa kelder ja esimene korrus mõeldud pigem kohalikele. Nende maksumus on u 1,06 miljonit eurot. Võib lausa öelda, et käinakad saaksid sellega oma spordihoone ehituse lõpetatud.
Käina vald ei kahmanud valimiste ja ühinemiste eel oma laenuportfelli täis ja see 1 miljonit eurot tuli vaba laenuressursina ka ühinenud valla bilanssi kaasa.
Turistide poole maksumus, umbes 1019 ruutmeetrit ekspositsioonipinda, ekspositsioon ise ja osa platsidestkommunikatsioonidest läheks maksma 1,47 miljonit eurot ehitust + 0,7 miljonit eurot ekspositsioon. Kokku seega 2,17 miljonit eurot, millest EAS katab 850 000 eurot ja ühinemistoetus 150 000 eurot, ehk valla omaosaluseks jääb 1,17 miljonit eurot.
Nii jõuamegi lihtsas sõnastuses otsuse juurde, mida volikogu hakkab vaagima: kas Käina rahvas väärib oma spordihoone lõpuniehitamist sisuliselt oma endises vallas säästetud ressursi arvel? Kas Hiiumaa ettevõtluskeskkond väärib ühte ja ainsat aastaringset külastusobjekti, mis oleks kaasaegne ja atraktiivne just noortele ja lastega peredele. Ja lõppeks, kas me usaldame selle ehitada Käina alevisse, kus see lisaks sünergiale spordikeskusega lisaks ka olulist tõmmet plaanitavale Coop uuele kaubanduskeskusele ning annaks lisaargumente lõpetada juba alustatud Käina maantee ja Mäe tänava projekteerimine nende tänavate rekonstrueerimisega? Sest üheks argumendiks projekteerimise algatamisel oli liiklust oluliselt mõjutavate investeeringuobjektide perspektiiv alevis.
Kusjuures, Tuuletorni elamuskeskus on tõesti ka esimene näide suure valla plussidest suurte eesmärkide elluviimisel – Käina vald iseseisvana ja mistahes võimekusega oleks pidanud ehitushindade tõusu tõttu tõesti sellest projektist loobuma. Hiiumaa vald saaks sellega hakkama.
OMAR JÕPISELG
Käina osavalla vanem
