Harda Roosna 
Harda Roosna 
Harda Roosna Ühe päevaga käisime läbi kümmekonna talu ja suvekodu õued ja leidsime kolm, kuhu metssead sisse polnud pääsenud.
Missugune aed peab?
Ühte neist ümbritses topelt-aed ehk võrkaiaga kaetud kurendusaed! Omaniku sõnul on see vastu pidanud kuus aastat, seda saab ehk veel paar aastat parandada ja siis tuleb hakata uut ehitama. Pooleteisehektarilisele õuealale ümber tehtud 630 m pikkuse ja omaehitatud aia hinda ei oska omanik pakkudagi – see oli nii suur töö.
Üks noor pere võitles metssigade rünnakutega kaks aastat. Nüüd on nad oma suvekodu esiküljele rajanud tugeva lattaia, tahakülge pannud koduloomadele mõeldud võrgu. Samas teavad nad, et loomavõrk kaua ei pea ja kui sead ükskord aru saavad kui habras see on, on nad jälle aias sees. Kahtlusi on ka lattaia suhtes, sest kui põrsas peaks lati vahelt läbi pääsema, leiab emis igal juhul võimaluse talle järgi minna. Majaomanikud ootavad seda päeva südamevärinal, sest sead ei maga ja aiatagune tuhnitakse segi igal ööl.
Neil paaril-kolmel õuel, kuhu sigudikud pole veel pääsenud, võetaksegi aiatagune üles. Näiteks kunagise Kidaste poe juures kraavis oli mütatud niimoodi, nagu oleks see kuivenduskraav just äsja kraavihallide kaevatud ja kraaviküljed silumata jäetud.
Silumata elada ei saa
Tuhnimas käiakse viljapuude ja marjapõõsaste aluseid. Ka ühe teeäärse tammepuu alune on väga põhjalikult üles küntud. Millegipärast meeldivad sigadele kõige rohkem niidukiga üle käidud õuemurud.
72aastane Anna Tihhanovskaja patsutab iga päev sigade tuhnimisjälgi tasaseks. Tema rekord on neli tundi tõsist tööd, mis nii kõrges eas on päris suur koormus. Aga Anna on hoolikas perenaine ega kannata kui õu korrast ära ja nii alustab ta iga päeva mätaste tagasipaigutamisega. Ja öösel tulevad jälle metssead, kes kõik ümber pööravad. Viimati käisid tuhnimas tiigikaldal lasuvat kõrget mullavalli. “Nii kahju, et tiiki ei kukkunud, oleks ükski vähem,” ohkab Anna.
Taludes, kus keegi elab, on mättad taas ringi pööratud, kinni tambitud ja silutud. Mis juhtub siis kui seda mitte teha, näeme ühe tühja maja juures, kus elanud memmeke sigadega enam võidelda ei jaksanud. Seal on õu üles küntud nagu suuremat sorti adraga – kõndidagi on võimatu.
Elanikud ei saa õue niitmata-silumata jätta, muidu kasvab õuele esialgu hein, siis mets ja rästikud-nastikud tulevad takkajärgi. Ilusat ja turvalist õueala, kus lapsed-lapselapsed mängida-joosta saaks, aga tahaks ju igaüks.
Magada ei lasta
Ja ega siis rikutud murud üksi. Külainimesed ei saa öösiti isegi magada – koerad hauguvad, kuid sigade peletamiseks sellest ei piisa. Harri Malling ütleb, et kevadest saati pole ta ükski öö õieti maganud ja alates juuli lõpust on asi eriti hull – sead käivad maja ümber igal ööl.
“Algul tõusin üles ja käisin neid hirmutamas, aga lõpuks loobusin ja püüdsin uuesti uinuda. Ruudi on öösel lahti ja haugub, aga koerast ei ole kasu,” ütleb Malling ja viitab suuremat sorti helehalli koera pole, kes keti otsas teeb “kliuh” ja “kliuh”. “Koeral on igaöisest sigade peale haukumisest hääl ära,” selgitab
Malling. Paar korda on metssiga Ruudit ka rünnanud ja korra vigastanud. Nad ei karda ka peremeest ennast – kui püüad peletada, tuleb emis pigem vasturünnakule.
Viimati nägi Malling oma õuel kaht emist tosina põrsaga, kuid tema arvates elab Kidaste küla maadel isegi kaks karja. “Õhtul veerand seitsme ajal nad sealt kusagilt tagant tulevad,” viipab ta üle ojasilla tuleva talutee poole, mille perved on põhjalikult üles tuhnitud. “Siis läheb üks tunnikene mööda ja nad on mul siin õunapuude all. See on absoluutselt iga öö niimoodi. Vahepeal magasin öö jooksul ainult paar tundi – olen ergu unega ja lihtsalt ärkan üles.”
Malling on jahimeestelt abi palunud ja korra käis üks ka keldrikatusel istumas. Metssead saabusid õuele täpselt poolt tundi pärast seda kui jahimees lahkus.
Teises talus, ühe noore pere taluõuel, haugub aedikus ägedalt kaks kutsut, kuid koerteaediku ümbrus, majaesine ja -tagune – kõik on värskelt metssigade poolt segi tuhnitud nagu oleks tegu mahajäetud majaga, kus igapäevaselt ei elata. Tegelikult elab talus tubli noor pere. Kuid küla ilusaimast lillepeenrast, mis sedasama õue kunagi kaunistas, ei ole märkigi järel.
Peenramaad saab Kidastes pidada vaid see, kes elektrikarjuse ümber sätib ja iga jumala päev traadialuseid rohib. Nii teeb Anna Tihhanovskaja ja imekombel on tema muidu ülestuhnitud õuel lapselastele mõeldud maasikapeenrad alles.
Kartulite kasvatamisest Kidaste inimesed enam isegi ei unista, kuigi kunagi oli see täiesti tavaline, et igaüks sai talvekartuli oma aiamaalt. “See põld siit siiani välja oli 62 vagu kartulit ja mitte ükski siga ei ole siin käinud,” näitab Malling. Ta meenutab 90ndate algust kui nad kümme aastat kasvatasid kartulit igasuguste probleemideta. 2005–
2006ndast aastast asi muutus ja nüüd võtavad sead isegi küüslaugud üles.
Ehita aed!
Kidaste küla maad on Tahkuna jahiseltsi jahimaad, aga jahimehed, kellega külaelanikud rääkinud, ütlevad, et ehita aed. Aiaehitus aga on kallis. Naabrimees on arvutanud, et
400 meetrit aeda, mida tal oleks oma õue päästmiseks vaja, läheks maksma 7000 eurot ja Malling usub, et tema oma ei maksaks vähem.
Ta pakkus, et jahimehed, kes metsas metssigu söödavad ja kasvatavad, võiksid liha- ja jahilubade müügitulust kasvõi kümme protsenti anda külaelanikele aedade ehituse toetuseks.
“Mina saan kolmsada eurot pensioni. Mis aeda ma sellega ehitan?” küsib Anna Tihhanovskaja. Ega temagi aed odavam tuleks. Õnneks on Annal alles nõukaaegne elektrikarjus, mis töökorras ja peenramaad varjab. Praegu maksaks elektrikarjuse generaator 130–600 eurot, muud tarvikud peale selle. Selleks, et sead elektrikarjusest mingil juhul läbi ei tuleks, tuleks lisaks osta spetsiaalne tõrjevõrk, mille meeter maksab paar-kolm eurot.
Metssigu vähe või palju
Teist aastat vaidleb Hiiumaa jahindusnõukogu metssigade küttimismahu üle. Jahimehed tahavad lasta vähem, maa- ja metsaomanikud rohkem. Jahimehed pakkusid küttimismahuks 783 metssiga, maa- ja metsaomanikud soovisid, et kütitaks 850 nagu mullugi. Kokkulepet pole saavutatud siiani.
“Ma lugesin lehest, et sel aastal pole metssigade probleem nii hull kui oli eelmistel aastatel. Issand jumal! Mul pole eluilmas olnud nii hullu aastat! Kui ma pean pool suve ja sügise takkaotsa võitlema sigadega?” ütleb Malling. Kui mullu sai ta jaanipäevaks õue nii korda, et oli võimalik seda niita, siis mida teha tänavuaastaste tõngumisjälgedega, ei oska ta isegi arvata. “Müün niiduki maha või? Niita ei saa, ja pole mõtetki!”
