1. oktoobril, rahvusvahelisel eakate päeval on vanureid mõnesuguste ettevõtmistega ikka meeles peetud. Üldiselt aga maksab vana tarkus, et kui sa ise ennast teistele meelde ei tuleta, siis sind ja sinu muresid ei märgatagi.
Hiiumaal määrati seekord eakate päeva tähistamise asupaigaks Käina spordikeskus. Eestvedajaks Hiiumaa pensionäride ühendus koos mitmete heade toetajatega.
Allpool tahaks selle tähtpäeva puhul veidi mõtiskleda. Nii vanadusest üldse kui ka enda kogemustest.
Raugaiga
Mõni lehelugeja ehk mäletab, et olen varem arvet pidanud oma eakaaslaste, 1930. aastal sündinud ja Hiiumaal elavate inimeste üle. Kümme aastat tagasi, aastal 2005 loendasin neid Hiiu Lehe andmete põhjal 75, neist 48 naist ja 27 meest. Aastal 2010 oli meid umbes 60. Nüüd, 2015. aasta 1. oktoobri seisuga umbkaudu 45. Näeme, et kaotusi on olnud üksjagu. Eks suur AEG teeb selles eas oma tööd usinasti. Üldiselt aga oleme küllaltki edukalt vastu pidanud.
“Me oleme ju raugad,” lausub mu hea kooliõde Vaike. Aga mis on üldse raukus? EE ütleb, et see on raugaiga, ka vanuriiga, gerontoloogias inimese 75. ja 89. eluaasta vaheline iga. (Ohoo – nii et juba 75aastaselt raugaks?) Pikaealisteks aga saame vist alles üheksakümneselt.
EE kirjeldab, et raugaeas toimub organismi järjest kiirenev taandareng. Mõnel puhul dementsuseni välja. Jube. Aga see kõik on täiesti individuaalne ja sõltub enamasti sellest, kuidas organism ohtlikele haigustele vastu peab, vahel paraku ka elukommetest.
Ei jäta elamata
Kuidas keerulises seisus nii füüsiliselt kui vaimselt vastu pidada, sellest kirjutab meisterlikult populaarne ajakirjanik Vahur Kersna oma raamatus “Ei jäta elamata”. Minul on kolleeg Vahuriga olnud mõningaid sarnaseid läbielamisi ja püüan võtta temalt eeskuju.
Kui päästjad tõttavad suurt tulekahju kustutama ja suudavad tulele piiri panna, öeldakse – olukord on kontrolli all. Kui arstil õnnestub patsiendi haigusele piir panna, lausub ta samuti – on kontrolli all. Võit on mõlemapoolne – nii arstile kui patsiendile. Olen neid sõnu arsti suust kuulnud ja pean õnnelik olema. Üldiselt aga me kahjuks kurta ja kiruda oskame, kuid tänamine kipub tagasihoidlikuks jääma. Hea, kui saame tänutunnet vähemalt südames kanda.
Nagu turvarüü
Kuid keda või mida siis ikkagi tänada? Tavaliselt lausume – tänu taevale, mõtlemata seejuures millelegi konkreetsele. On see kõik lihtsalt saatus või tänu oma lähedastele, töökaaslastele, arstidele, enda geenidele?
Kes meist poleks mõnikord mõtteis kandunud oma kaugesse lapsepõlve. Mina laulan mõtteis väikese poisina koos emaga ilusat unelaulu: “Üks kuub, mis puhtast siidist… see väga tarvis mul. Oh, Jeesus seda anna, et võiksin selga panna…” Usun, et selle kaitsva “kuue” ma sain ja see on vastu pidanud kogu elu. Ilma selleta oleks mõistatuslikuks jäänud mitu elujuhtumit. Juba noorusest peale nn surmahaigused. Imeline pääsemine kurjategijate käest Tallinnas. Kodumetsas sihtmärgina lenduri tule all viibimine ja pääsemine. On olnud mõnda muudki. Jääb üle tõdeda, et lihtsalt veidi õnne võib inimesel olla, kuid vahel tundub nagu oleks tal seljas ohtude eest kaitsev nähtamatu turvarüü.
Tõsiselt ja naljaga
Palju sõltub sellest, kuidas keegi elutsirkuses oma narrirolli mängib. Kes vahutab kõnetoolist iseend või oma parteid kiites. Kes mängib seltskonnalõvi. Kolmas leiab rahuldust oma naabrit kirudes. Minu võimed piirduvad mitmesugustel põhjustel tribüüniga lehelugejate ees. Iga kirjutatud rida on olnud targa ja nõudliku kohtuniku pilgu all. See kohtunik oled Sina, lehelugeja. Olen Sinult kiita saanud. Lihtsad tööinimesed on mõnikord päris tänama tulnud ja nõudnud jätkamist. Seda eriti hiiu murde ja Partsi Peetri pajatuste pärast.
Mõningane nõrkus mul huumori suhtes on. Isegi ajalehesabast vaatan huumorikillukesi ja Hagar Hirmsat. Killuke sealt. “Kui suur on teie maal suremus?” küsib turist kohalikult elanikult. “Täpselt samasugune nagu teilgi,” vastab kohalik. “Lõppkokkuvõttes tuleb iga elaniku kohta üks surmajuhtum.”
Või päevakohasem: “Iga vald toidab oma paadialused ja teiste paadipõgenikud.”
Hiljuti nägin unes, et olin endiselt toimetuses tööl. Soovisin jääda pensionile ja tuli kirjutada avaldus. Selleks oli vaja paberit. Otsisin, otsisin… kuni ärkasin. Nii jäigi avaldus kirjutamata. Tänapäevani.
85. verstapost
Soovin oma eakaaslastele, 1930. aastal sündinutele head juubeliaastat. Enamikul, näiteks Otto Mägil ja Erich Sahtelil on tähtpäev juba möödas, mõnel kuni aasta lõpuni veel ees. Minul langeb see kokku eakate päevaga.
Oma juubeliaasta rõõmude hulka kuulub koolivenna Paul Kokla koostatud “Hiiu sõnaraamatu” ilmumine ja hiiumurdeliste mammalugude menu. Ja muidugi mõista Hiiumaa koguteose ilmumine. Oli au selles ühe autorina osaleda, pannes kirja Hiiumaa ajakirjanduse ajaloo. Autoriosalus on mul veel mõnes teises raamatus nagu “Vana õpetaja meenutab” jm. Olen lehes kirjeldanud ka koduküla Hellamaa sündmusi. Seda täpsemini aastate 1900–1980 kohta. Lehe väljalõigetena on materjal Hellamaa raamatukogus.
Meie rikkus
Tasub rõhutada, et meil “raukadel” (panin selle sõna jonnakalt jutumärkidesse) on rikkus, mis ei väljendu pangakontol leiduvas rahasummas. Meie rikkus on kogemuste kapital. Ja targemaks saavad need, kes kogemustest õpivad. Kui vaid noorem põlvkond meie tarkusi kuulda võtab.
Ise püüaks toimida nõnda, et ükski meile kingitud päev ei mööduks n-ö tühikäigul. Lööks jalaga vastu maad ja kinnitaks nagu Kersna oma leebel, kuid kindlal toonil: “Ei jäta elamata.”
VALTER VOOLE
pensionär
