Meie küla eidele külla

Eks tegelikult see märtsikuine Gomera reis tuligi matkakaaslase Erko ütlusest, et läheks õige Gomerale, meie küla eidele külla.
Meie küla eit ehk Ave Nahkur on teada-tuntud oma naljakate meie küla eitede piltide poolest. Mitte väga ammu jättis ta oma Eestimaa kodu maha ja emigreerus koos perega Atlandi ookeanis kerkivale Gomera saarele, seal 800 meetrit merepinnast asuvasse Arure külla. Läheduses pidi vohama puha loorberimets. Vaimu­silmas kujutlesin kiiskav­valget maja lagedal, kohe aia taga tumeroheline igihaljas lehtmetsamüür. Tegelikkus osutus siiski märksa erinevamaks.
Igatahes, sel 15. märtsi hommikul tundus, et just täna me sinna Aruresse lähmegi. Öö läbi oli vihm tilkunud eerikapuudelt telgi katusele, hommikul lausa rabistas sadada. Õue kiigates vaatas vastu tattvesine uduilm, nii eestilik. Mis parata, tuli kolid kokku panna ja siit sajupesast Epinast astuma hakata. Ikka serpentiine pidi üles. Oma kergemeelsuses polnud ma mingit vihmavarju reisile kaasa võtnud, ei viitsinud lihtsalt va suurt tokki kõikjal tarida. Nüüd ligunesin peagi läbimärjaks. Oh, kui rõske! Aina uued tihedad niiskusest tiined udulaamad mässisid kõike endasse.
Loodus oli muidugi suurepärane. Tumerohelised okkalehised Erica platycodon’id punnitasid õienuppe. Punaste õite ajal võib seal õige kaunis pilt avaneda. Üleval tasasemal platool sirgusid ilusad loorberlehised metsad, tüved samblased, metsaalune samblane. Siin oleks tahtnud pikemalt ringi vaadata, aga no tõesti oli liiga vesine kõik.
Metsasel ringteel jäime bussi ootama. See tuli, hääletamise peale jäi seisma, ehkki juht kobises, et see siin pole miski ametlik peatuse koht. Hmh, milleks siis kaardile säärased kirja on pandud?
Oeh, lõpuks kuivas. Mets akende taga hõrenes peagi ja kadus. Arure on täiesti lageda koha peal, ehkki looduse (see tähendab sademete poolest) võiksid siin kasvada ehk eerika- ja männimetsad. Hallidel kaljupaljakutel vohas rohi ja õitsesid lilled. Veel udu­vihmutas pisut. Mind valdas millegipärast väga Fääri saarte tunne. Hoolimata mõnest datlipalmist, hoolimata heledatest kivimajadest. Siinne lagedus peale varjukaid metsi oli küllap taolises sobimatus võrdluses Fääridega süüdi.
Meie küla eide maja leidsime kergesti üles. Kügelesime ühes küljes, kari koeri vastu lärmamas. Ei, see polnud vist õige ots. Ringiga ümber, järgmise ukse juurde. Seintele oli maalitud jäneseid ja muid elukaid. Õige koht! Kõlistasime kella. Majaperemees Imre uksel: “Hola!”
“Tere!” ütlesime meie. Ei, meil pole midagi bronnitud, aga öömaja ehk siiski saab?
“Kuidas te siia oskasite tulla?” küsis Imre.
“Raamatu järgi,” kostis Erko.
Nojah, majal mingit majutuse silti pole. Muidu tormaks vist tuhat sakslast kohe peale. Kanaarid on sakslastest üle ujutatud, tükati oleksid kui hoopis Saksamaal. Meie küla eide pererahvas tahab vist aga rohkem eestlasi majutada.
Eit ehk Ave ise oli parajasti Hermiguas mingit kõrtsu värviliseks maalimas. Igatahes toa me saime. Lirtsa-lartsa tatsasin akendeta vanasse munga(?)kongi. Maja oli kunagi nimelt olnud klooster. Maja­perenaine on algsed valged kiviseinad kõikjal üle maalerdanud. Meie tuba näiteks oli kollaseks värvitud, palju punaseid lipsukesi pealekauba. See tekitas kohe sooja hubase meeleolu.
Imre pani südamele, et ära minnes peame toaukse kinni panema. Muidu tuleb uudishimulik Milvi siia kaema ja ringi trampima. Ning küllap ta tütar Silvigi ei jätaks juhust kasutamata. Milvi on musta karva koer, et asi täpsustatud oleks.
Oehh, igatahes oli hea kuiva ulualla saada. Laotasin oma märja kraami kõikvõimalikesse kohtadesse tahenema, tekitades jalamaid ümberringi asotsiaalse seapesa.
Ave ja Imre maja on omapärase arhitektuuriga. Vana osa kujutab endast akendeta kivikonge, ent mõnekümne aasta eest on nende külge ehitatud laiade klaasakendega koridor-tuba. Maja juurde kuulub aed, mis on tükati pesueht looduslik kiviktaimla.
Kaljudel kasvas ja õitses paras­jagu igasugu värke. Eriti tore on veehoidlast aegajalt alla sahisev veejuga. Paar viigipuud on aia terrassidel ka. Hetkel vohas kõikjal lopsakus, eeskätt kollaste õitega jänesekapsad. Ave sõnul ei jää suvel sellest midagi järgi, rohttaimed kõrbevad täiesti ja seega mingi rohu niitmisega pole vaja vaeva näha.
Mainisin, et näe, akna all haljendab vist kohalik endeemne kanaari paju. Ave seda ei teadnud. Tema on selle madalaks raiunud, et aknast saaks kallasid näha. Praegu nood just valendasidki õitseda seal all kraavis.
Järgmisel hommikul klobistas külm tuul vihaselt datli­palmide lehti ning kraad näitas vaid pluss kümmet. Talv! Kui külmaks siin üldse minna võib, tundsime huvi. Imre väitis, et mullu sügisel langes +2 kraadini. Ja see peab lõunamaa olema! Nojaa, aga üldiselt külmemaks vist eriti ei tohiks minna, sest paljud kohalikud taimed nullist madalamat temperatuuri naljalt välja ei kannata.
Fauna on siin saartele omaselt mandrist vaesem. Pole siin madusid ega skorpione. Vaid ühe vaksapikkuse oranži­jalgse sajajalgsega peab ette­vaatlik olema – see olevat mürgine. Soojemal ajal ronivad tuppa aga gekod ja liimivad end seintele laiali.
Ave seletas muuseas Valle Gran Reyst, saare varasemast hipipealinnast. Sinna me peagi kavatsesimegi suunduda.
Veel soovitasid nad palavalt oma küla miradori ehk vaateplatsi, kust paistavad naabersaared ja kus on üldse hirmilus vaade. Tundsime end mühakatena, et selle neile nii armsa koha vahele jätsime.
Lahkumisel tähendas Imre, et me olime vist esimesed päris matkalised neil ööbimas. Ave tuli meid aeda saatma ja üritasime sealsetele taimedele nimesid anda. Eks natuke sai teadmatusest umbluud kah aetud. Näed, see ilus hõbejas, sakilise leheservaga puhmas on kanaari lavendel – arvasime Erkoga. Hiljem Gomera lõunaosas selgus, et tõeline kanaari lavendel näeb välja sootuks isemoodi, täiesti ebalavendellike peenelt lõhestunud liitlehtedega.
Ave on Gomeral usin korilane. Kõik, mis süüa kõlbab, selle terrassidelt või matkadelt kaasa näpsab. Näiteks vohab kõikjal fenkolit, eriti head on aga jänesekapsaste kollased õied. Ja viigikaktuste viljad maitsevad talle kah väga. Kuid nende käsitsemine on oma­ette kunst. Eelmisel päeval olin üritanud väga hoolikalt ühele viljale läheneda, ent kõigest hoolimata said sõrmed vastikuid uduastlaid täis. Muide, tegelikult on viigikaktus Kanaaridele Ameerikast sisse toodud võõrliik ja kohati kipub oma peatumatus vohamises juba kohalikku taimestikku välja tõrjuma. Kas tulevikus saab Kanaaride kuivematest aladest üksainus läbimatu kaktusepadrik?