Mullu sai Tallinna botaanikaaia Viidumäel asuv Audaku katsepunkt viiekümneaastaseks. Tegelikult kõlab “katsepunkt” liiga tagasihoidlikult, sest sisuliselt on kahel hektaril paiknev sadade taksonitega kollektsioon tõsiseltvõetav botaanikaaed.
Enda jaoks avastasin ma selle paiga 2009. aastal ja tänavusel talvel üle jäätee Saaremaale sattudes sai üle viie aasta taas ka Audakul käidud. Eks suvine leheküllus ole muidugi huvitavam, kuid talvise lume taustal joonistusid see-eest hästi välja igasugused omapärased tüved ja võrsed, mõjule pääsesid igihaljad okaspuud. Siinkohal on muidugi lootusetu hakata üksipulgi üles lugema kõike Audaku kollektsioonis leiduvat. Üritan piirduda vaid kõige enam meelde jäänutega.
Vahepealsed karmid talved on kaotusi toonud ka Audaku taimekogusse. Nii on nüüdseks hukkunud (vähemalt ei leidnud ma teda kusagilt) himaalaja seeder ja tšiili araukaaria. Viimane on meil tõesti väga külmaõrn. Mul on araukaaria siin, Kesk-Hiiumaal suutnud 2006. aastast ellu jääda ainult tänu lumekuhja alla peitmisele.
Sisenenud väikesest jalgväravast, haljendas meile lume taustal vastu toredasti lehtes viie jala kõrgune fotiiniavitsake. Fotiiniad (Photinia) on roosõieliste sugukonda kuuluvad puud-põõsad, meil seni täitsa tundmatud. Heitlehiste kõrval on ka igihaljaid liike ja ühe taolise leidmine Audakult oli paras üllatus.
Kõik need viis aastat olin endas kandnud mälestust idakuusest (Picea orientalis). Tegelikult on neid seal suisa neli isendit, suurim üle 10 m kõrge, olles küllap Eesti kõrgeim. Väike-Aasiast ja Kaukaasiast pärit idakuusk on meil suhteliselt külmaõrn, Audakul külmusid viimati lumepiirini 1987 talvel. Nüüdseks on nad väga hästi kosunud.
Kuid miks idakuusk mulle nii sügava mulje jättis? Taaskohtudes valdas mind esialgu pettumus. Eemalt kuusk nagu kuusk ikka, täitsa suvaline ilus eestimaine harilik kuusk. Lähemal minnes märkasin selget erinevust: idakuuse okkad on meie kuuse omadest lühemad. Ja tüvi on isemoodi nululikult sile. Need on välised erinevused. Peamine on aga selle kuuse sõbralikkus, kui nii võib öelda. Tõmbasin ta oksi hajameelselt läbi peo nagu viie aasta eestki. Oksad olid hämmastavalt pehmed, üldsegi mitte karedalt torkivad. Kuna idakuuse okkad on otstest tömbid, siis sellest see kuuse kohta isemoodi pehmus. Ja jälle tekkis mus suur soov idakuuske omalegi koduaeda saada. Paraku ei müü Eesti puukoolid sellist eksooti. Nurga puukooli nimekirjas on küll mitu idakuuse sorti, kuid kahjuks millegipärast mitte põhiliiki.
Samas idakuuskede naabruses on tammede alla rajatud paar suurt kanarbikuliste peenart. Lisaks heitlehistele ja igihaljastele rododele leidub seal muidki huvitavaid igihaljaid kanarbikulisi, näiteks haruldast jaapani õisküüvitsat.
Omaette põnev on lõunapoolkera puittaimede kogu. Okaspuudest lisaks kivijugapuu sortidele näiteks Uus-Meremaalt pärit lumi-kivijugapuu (Podocarpus nivalis). Ligi kümne aasta eest sain ma sama liigi kogemata kombel samast Saaremaalt, Kudjape aiandist. Tegemist on väga ilusa helerohelise okastikuga roomava põõsaga. Kui oma kodumaal võib ta isegi kuni kümne jala kõrguseks sirguda, siis meil lösutab ta pigem maapinna lähedal. Kaitsvast lumepiirist kõrgemal ei pea ta pakastele vastu. Tänavusel õhukese lumega talvel said mul näpistada lumi-kivijugapuu lumest välja ulatuvad osad. Audakul nägi ta aga igati ilus välja, nagu muide ka igihaljas juliana kukerpuu. Kui Kesk-Hiiumaal langes selgetel jaanuarihommikutel termomeetrinäit -23ni, siis Saaremaal vedas ja kaitsev pilvekiht hoidis õhu mahedamana.
Mitmetest Audakul olevatest Lõuna-Ameerika põõsaliikidest võiks mainida näiteks eskallooniaid. Üle kümne jala kõrguseks on suutnud sirguda harilik lõunapöök (Nothofagus antarctica). Tegemist on maailma kõige lõunapoolsema puuliigiga, kelle levila ulatub Lõuna-Ameerika lõunatippu Tulemaa saartele. Kes teab, võib-olla kasvas seesama liik enne mandri lõplikku jäätumist ka Antarktikas?
