Mägi-kadakkaer (Cerastium alpinum) on Eestis kasvanud juba kümme tuhat aastat. Vähe on teisi selliseid, kes kohe jääliustike taandudes meie alale sisse rändasid ning tänapäevani suutnud siin püsida.
Kliima on ju selle ajaga väga- väga palju muutunud. Oma olemuselt on mägi-kadakkaer lähisarktiline liik. Tema nüüdisaegsed peamised esinemisalad asuvad Skandinaavia mäestikus, aga ka Gröönimaa rannikualadel ja Kanada arktilistel saartel.
Eesti ainus mägi-kadakkaera pelgupaik asub Tallinnas Maarjamäe klindil. Eeskätt Suhkrumäel, aga leiti hiljuti veel üks koht miilijagu eemal. Põhjala taimena on ta siin tema jaoks kaugel lõuna lopsakuses konkurentsinõrk. Siiski veel Pätsu ajal olnud mägi-kadakkaer Suhkrumäel vägagi arvukas. Sest toona polnud klindijalamil veel laialehist metsa, suur osa lehtpuuvõsast raiuti korrapäraselt hagudeks. Nüüd on valgusolud üksjagu halvenenud. Ka hävitati osa kasvuala kaevandamisel, maeti klibukuhjatiste alla.
Kuid ikka veel elab mägi-kadakkaer siin. Sel mullusel kuumal juunipäeval tulin ma seda relikti oma ihusilmaga vaatama. Polnud ma elu sees seda taimeliiki varem näinudki.
Nõndaks. Vahi, kui ilusad kadakkaeraõied seal klibuaugus! Kuid ei, need polnud otsitavad. Arvatavasti põld-kadakkaerad. Ei hakanud ma täpsemalt uurima, kannustas soov näha ikka neid niiöelda õigeid.
Pangaseinal oli õitsemist lõpetamas kivirik. Teine lähisarktiline liik, püstkivirik?? Kuid korralikku leherosetti varre alusel nagu polnud. Hiljem sain teada, et püstkivirikku pole Suhkrumäelt leitud enam aastakümneid. Mu foto järgi pandi paika, et tegu on lihtsalt suurekasvulise väikse kivirikuga. Nojah, aga tore taim ju temagi.
Siis jõudsin otsitavateni. Seal varjukal kaljuseinal paar taime, natukese väheldased, ent siiski… Hästi oli siin näha selle liigi eripära: udekarvaline lehestik.
Samas pangapealse järsakul jagus mägi-kadakkaera juba kaks laiku. Suurem oma õhulise valge õievaibaga oli muljetavaldavalt ilus. Olin jõudnud just täpselt täisõitsengu ajal. Uuritasin seal ohtlikul järsakul fotoaparaadiga suumides mõnd paremat kaadrit saada. Veel mõnekümne aasta eest saanuks mägi-kadakkaerte taustale kauge sinimere, ent nüüdseks on saaremets alusrinde jalakatega ette sirgunud. Ja näe, must tuhkpuu kipub otse nende kohale pressima. Ilmselgelt oleks siin vaja raietöid ette võtta.
Mägi-kadakkaertelt on seemneid kogutud ja nüüd annavad Tallinna botaanikaaia taimed omakorda seemneid. Plaanid on toredad, nagu seletas mulle päev hiljem botaanikaaias üks selle liigiga tegelejaist, Mari Tilk. Nad kasvatavad ette uusi mägi-kadakkaera taimi, et neid loodusesse istutada ja seeläbi populatsiooni tugevdada. Muuseas asustatakse neid prooviks ka ühele paemüürile. Kogemusi on esialgu veel vähe. Aga tundub, et looduses ei ole üks isend väga pikaealine. Mõni varemalt suurem taim paistab hääbuvat, samas kui teisal paisuvad laiemaks.
Olin tulnud botaanikaaeda lootuses saada omalegi näpuotsaga seemet. Vastu ootusi anti aga lausa paar tuhat. Eks neil endilgi oleks huvitav teada saada, kuidas mägi-kadakkaer Hiiumaal käituma hakkaks. Mul aias on neile kindlaim koht lubjaklibutaimlas pangaterrassil. Sain kaasa ka mõned õpetussõnad. Üllatuslikult ei vajagi selle kaug-põhja liigi seemned idanemiseks läbikülmumist. Meil varisevad nad suve esimesel poolel ja idanevad juba augustis. Ju see on omamoodi kohastumus. Lähisarktikas on suvel kuivavõitu, ent sügise poole ilmuv niiskus paneb seemned tärkama. Või kes seda päris täpselt öelda oskab. Siiski ei idane kõik samal aastal, osad alles järgmisel. Nii et mine võta kinni…
Küllap kasvab mägi-kadakkaera Eestis mõnegi taimehuvilise kiviktaimlas. Aga sedasi algselt kodumaisest populatsioonist pärit seemneist sirgunud taimede seemneist hakata nüüd ise mägi-kadakkaeru kasvatama – eks see paneb peale omamoodi vastutuse. Ja põnev on igatahes ka.
P.S. Juuli lõpul külvatud seemned tärkasid juba paari nädala pärast. Paraku olid augustikuised vihmavalingud mägi-kadakkaera tõusmete murule osati liig, alles jäid pigem mikroreljeefi kõrgematel osadel olevad taimed. Talve elasid need üle väga hästi.
P.P.S. Mägi-kadakkaer on Eestis esimese kaitsekategooria liik. Sest ta on nii väga haruldane ja hävimisohus.
