Kati Kukk Kui Tallinna Kalamaja põhikooli 9. klassi õpilane Ott-Eduard Aste pidi eelmisel õppeaastal valima loovtöö teema, polnud tal enda sõnul esialgu ühtki ideed, mis see võiks olla. Ometi hakkasid mõtted liikuma ja selles oli oma osa tema emal, Maarika Leis-Astel, kes suunas pilku perekonna ajaloo poole pöörama.
“Teadsin, et olen oma nime saanud vanavanaisa järgi, tema nimi oli Otniel Leis, aga tavaliselt kutsuti Otiks,” ütles Ott-Eduard. Ta lisas, et oli kuulnud ka jutte vanavanaisast, oma ema vanaisast, kuid ega neid eriti palju polnud. Kuskilt oli meelde jäänud vuntsidega mehe pilt. Kohtuda nad ei jõudnud, sest vanavanaisa suri seitse aastat enne Ott-Eduardi sündi.
Ta teadis, et Hiiumaal on alles vanavanaisa meremehekast, aga selle sisemuse vastu polnud ta varem huvi tundnud. Nüüd aga selgus, et selles on peidus suur varandus – hulk fotosid, kirju, dokumente, päevik ja mitu taskumärkmikku. Lisaks otsis ta fotosid muuseumikogust ja kuulas tähelepanelikult lugusid, mida rääkis vanavanaisa poeg ehk Ott-Eduardi vanaisa Laas Leis.
“Kuidagi vaikselt hakkas huvi tekkima ja varsti tundus see kõik juba väga põnev,” meenutas Ott-Eduard. Loovtöö sai pealkirjaks “Otniel Leisi ja tema perekonna lugu.”
Materjali töö jaoks kogunes palju. Kirjutada sai nii vanavanaisa vanematest ja onudest kui ka tema õdedest-vendadest. Kõigil oma elukäigud. Algse teksti pikkuseks tuli üle saja lehekülje. “Kõik küsisid, et kuidas see nii pikk tuli, aga mul oleks see lugu võinud veel pikem olla,” ütles Ott-Eduard.
Lõppversiooni sai kirja 80 lehekülge. Siis oli selle põhjal vaja teha esitlus, mida lühidalt tutvustada ja seda kaitsta õpetajate ees aulas esinedes. “Lühendamine ja eriti oluliste asjade väljavalimine oli palju raskem kui pika teksti kirjutamine,” tunnistas noormees.
Siiski läks kõik korda, töö arvestati sooritatuks ja töö autori sõnul öeldi ka kiidusõnu. Ise arvas Ott-Eduard Aste, et tehtud töö õpetas talle palju, aga raske öelda, mida täpselt. “Üks asi on hästi tähtis – karta küll ei maksa,” ütles ta mõttepausi järel.
