Teeveerel tumendas isemoodi põõsas.
See on verev tuliastel (Pyracantha coccinea), jällegi üks idapoolse levikuga liik, kelle peamine levila Strandžas jääb just Malko Tarnovo ümbrusse. Järgmisel päeval kohtasime tuliastlapõõsaid linnast kirdes maantee servas õige palju. Igihaljad põõsad olid talvest üsna pruuniks räsitud. Nende iluaeg saabub õitsemisega, eriti kaunid on nad aga sügisel-talvel, kui kubisevad oranžpunastest viljadest.
Ja siis tulid kiviroosikud ehk tsistused. Esialgu mõni põõsake. Seejärel aga avanes Daskalite mäe lõunanõlval terve tihe tsistuste väli, sekka siniseid kobarhüatsinte. Kohe tekkis ehtsa lõunamaise Kreeka früügana (gariigi) tunne. Seal on säärased kääbuspõõsaste nõlvad üks levinumaid maastikutüüpe. Tsistused jõuavad oma levila põhjapiirile Kagu-Bulgaarias. Põõsakesed olid talvest õige pruunid ja õieilu polnud veel kahjuks loota. Nii ei teadnud ma, kumma liigiga tegu: kas Cistus incanus või Cistus salvifolius. Salveisarnased lehed näisid viitavat viimasele. Mullu aprillis, kui käisime Roodose saarel, olid seal mäenõlvad lilla- ja valgeõielisi tsistuseid täis. Siis tundus taoline looduslik lilleaed mulle ühe kauneima maastikuna üldse. Tsistuste õiepillerkaar puhkeb Strandžas märksa hiljem, maikuus.
Teisel pool, Propada ojakuristiku põhjas, silmasime puhkevate pöökide vahelt järsku midagi igihaljast läigatamas. Loobusime edasisest teekonnast ja asusime ootusärevalt allapoole turnima. Ette jäi veider nõlva-aas, kus koos kasvavad kiviroosikud ning põdra- ja muud samblikud. Edasi kasutan eheduse mõttes aga päevikumärkmeid:
“Oo, see oli tore. Raske oli järsakuist alla ukerdada, aga seal on tõeline Strandža! Ehk siis Kaukaasia loodus Euroopas. Noores siidlehes idapöökide lapilised silehallid sambad. Ojake suliseb kividelt. Ja aina loorberkirsipuud! Läiklehine tihnik piki oja, tükati ka ülal peakohal veerudel. Kõrgus pms 2 m, max 3 m ehk.
Ja siis teine super: kolhise iileksid! On sellised laiutavad, alla 2 m h. Lehed üsna pehmed peost tõmmates, astlakesed leheservades peagu ei torgi. Kui erinev ülinõeljate lehtedega teravalehisest ehk euroopa iileksist! Sain mõne punase vilja kaasa korjata, ehkki lootust suurt pole – iileksid idanevad ilma linnust läbi käimata aastaid-aastaid…
Ja siis on laiade latakate “lehtedega” (muundunud võrsed ehk kladoodid) ruskused (Ruscus hypoglossum). “Lehed” on üle kahe tolli pikad ja üks toll laiad. Torkava ruskuse (Ruscus aculeatus) “lehed” on selle kõrval õige kribalad. Korjasin ka ruskuselt vilju, et kodus maha külvata.
Vaikne pluss kahekümne kraadine õhtupoolik. Siin vahepealsel veerul on telgile hea tasane plats. Siit vaates lisandub pöökidele idavalgepööki, austria ja kivitamme, õissaart, mespilust. On pontose näsiniint, keerulilli, karvik-astelsõnajalgu ja arutul hulgal ümaralehiseid alpikanne (Cyclamen coum). Kahjuks on nad juba ära õitsenud.”
Ränkasime Strandžas peale seda veel kaks nädalat ringi, ent sellist loorberkirsipuuorgu nagu Propada ojakuristik, rohkem ei leidnud. Loorberkirsipuu ja iileksi nigelaid võsukesi nägime hiljem üldse veel vaid korra, Marina Reka kaitsealal.
