ARNO MIKKOR Ükskõik millise ajavahemiku valime – paarkümmend aastat, paarsada aastat või paar tuhat aastat – ikka näeme, et Eesti looduses on muutunud palju. Seda inimese tegevuse tagajärjel, muutuva kliima tõttu või ka loomuliku arengu tulemusel. Osa neist muutustest on põlistunud ja me ei kujutleks Eesti keskkonda ilma nendeta enam ettegi. Seekordsel looduskaitsekuul, mille teema on “Püsiv ja muutuv Eesti looduses”, mõtlemegi mõlemale. Sest kumbki – ei muutumine ega püsimine – ole väärtus omaette, vaid omandab tähtsuse selle läbi, kuidas aitab kaasa ökosüsteemile kui tervikule.
Meie looduse kroonijuveelid ehk puisniidud sündisid tuhandeid aastaid tagasi inimese sekkumisest ja on püsinud tänu inimese pidevale hoolele. Nüüd toidab sealne elurikkus palju rohkemat kui ainult veiseid ja lambaid. Sood, seevastu, teevad oma tööd kõige paremini siis, kui inimest võimalikult vähe tunda saavad. Veel hiljuti ei saanud me aru, kui tähtis nende töö on. Nüüd teame paremini ja näeme vaeva, et anda soodele tagasi see maa, kust nad kunagi minema tõrjuti.
ÜRO eestvedamisel on käimasolev kümnend pühendatud looduse taastamisele. Meie põlisniitude ja soode taastamine on kindlasti eeskujuks ning panustab nii üleilmse kliima- kui ka elurikkuse kriisi leevendamisse.
Kuid looduskaitse ei käi ainult kaitsealadel, vaid igal sammul meie ümber – see on meist igaühe põhiseaduslik kohustus.
Tihti on peamine, mida tuleb muuta, inimeste teadmised ja hoiakud. Tänapäeva looduskaitse teab, et millegi püsimiseks või taastamiseks tuleb teinekord sekkuda, kuid inimestele võib maastiku teisenemine olla harjumatu. Eriti kui sellega ollakse harjunud lapsepõlvest saadik või kui esmapilgul tundub uus koledam – mõelge, “mingid hallid kõrrekesed” lopsakalt õitsevate rannakibuvitsade asemel.
Või ka juhul, kui looduse nägemine on piiratud lühiajalise kasu silmaklappidega. Kas oleksime suutnud veenda
Vargamäe Andrest, et tema soo oleks väärtuslikum vesisena, mitte kuivendatult? Linnas hariduse saanud Indrekut ehk küll.
Sestap on meil vaja veel rohkem ja veel paremini teistesse teemadesse lõimitud keskkonnaharidust. Ühelt poolt aitaks see meid taipamiseni, et looduse kaitse on tegelikult meie endi kaitse. Mida külvad, seda lõikad ehk iga meie tegu teeb piltlikult öeldes tiiru ümber maakera ja jõuab meieni tagasi – õhus, mida hingame, vees, mida joome, toidus, mida sööme. Et jalajälg on igal saadetud e-kirjal ja ostetud särgil.
Teiselt poolt raputaks see meie arusaama iseendist kui loodusrahvast. On paradoks, et sõnades peame end väga rohelisteks, kuid meie teod kõnelevad tihti vastupidist. Ka viimane keskkonnateadlikkuse uuring toob näiteks välja, et Eesti elanikel on raskusi keskkonda kahjustavate tegevuste ära tundmisega. Rääkimata sellest, et globaalsed probleemid nagu kliimamuutus tunduvad paljudele kauged ja meid mitte puudutavad.
Igaaastane looduskaitsekuu aitab kõigi oma tegevustega kaasa, et meie sõnad ja teod veidigi paremini sünkrooni saada. Tunnustame siin täna looduse hoidjaid, kes töötavad iga päev selle nimel, et meist jääks maha paremas seisus planeet kui see, millele sündisime.
Soovin tänastele laureaatidele ja kõigile teistele püsivust selle hoidmisel, mis on väärtuslik, ning planeedisõbralike muutuste ellu kutsumisel meie keskkonnas ja inimestes.
ALAR KARIS
Eesti vabariigi president
