“Minu lapsepõlveunistus on praeguseks täitunud ja see, kuidas mul minema hakkab, oleneb kõige rohkem minust endast.” Need on Liina Ranniku mõtted, kes on üks 14 täiskasvanust, kes sel sügisel alustas pilliõpinguid Rudolf Tobiase nimelises Kärdla muusikakoolis.
Huviliste hulgas on nii mehi kui naisi, nii varasema lastemuusikakooli kogemusega kui “puhtalt lehelt” alustanuid. Täiskasvanute muusikaõppe idee küpses ligi aasta ning kõhklusi oli palju: kas huvilisi on piisavalt? Kes muusikaõppe eest maksab? Kas täiskasvanu leiab aega, et käia pillitrennis? Nii soovitas asjale läheneda üks muusikakooli õpetaja. Erkki-Sven Tüür ütles tollal: “Kui me ei proovi, siis me ei saagi teada, kas see toimiks või mitte.” Juba nüüd võime öelda, et algatus on ennast õigustanud.
Kõik algab huvist
Annely Tikerpuu Kattel läks muusikakooli kitarri õppima, et viia täide oma 27 aasta tagune unistus – mitte jääda ainult kolmeduuri lõkkelaulikuks. “Inimene vanuses 40+ on täiesti õppimisvõimeline. Isegi siis, kui ta alustab täiesti nullist. Kõige raskemad on esimesed sammud noodikirja tundma õppimisel,” kinnitab ta. Aasa Saarna on üks neist, kes lastemuusikakoolis käinud. “Olin kogu aeg puudust tundnud akordioni mängimisest nii, et kaasatud oleks õpetaja ja minu kvaliteetaeg oleks kvaliteetsem,” ütles Saarna.
Martin Kagadze otsustas minna klaverit õppima, kuna pill on sümpaatne, tütar juba õpib seda ja kodus on harjutamisvõimalus olemas.
Mina ise olin juba enne täiskasvanute õppe avamist flöödimängu meelde tuletanud muusikakooli orkestris mängides.
Selgub, et igas eas saab õppida, on vaja vaid huvi ja tuleb võtta aega pühendumiseks. Samas võib just selle aja leidmine töö, pere ja muude hobide kõrval olla kõige raskem. Merle Salusoo julgustab esimest sammu astuma. Tema alustas oma õpinguid plokkflöödist ja on oma edasiminekuga rahul.
Õpetajad on põnevil
Kärdla muusikakoolis õpetab täiskasvanuid sel aastal kuus pilliõpetajat. “Olles nelikümmend aastat tegelenud lastega, tundus huvitav võrrelda laste ja täiskasvanute õppeprotsesse. Saan täiskasvanutelt uut tagasisidet, mida saan ära kasutada ka laste õpetamisel,” rääkis klaveriõpetaja Ellen Takkin. “Huvitav moment on, kui lapsed näevad täiskasvanuid tegelemas sellesamaga, mis nemadki – lapse enesehinnang ja motivatsioon tõuseb, kui ta näeb, et ta võib mõnest algajast täiskasvanust isegi paremini pilli osata.”
Akordioniõpetaja Kadrin Leisi arvates on tore, kui täiskasvanul on huvi asja vastu ja põnev on täiskasvanule otsida sobivat repertuaari. Klaveriõpetajal Liivi Arrol on täiskasvanute õpetamise kogemus varasemast: “Võrreldes lastega, on huvitav leida uut metoodikat, et välja kujunenud füüsisega kätt liikuma panna. Samuti on suhtlemine täiskasvanud õpilasega teistsugune kui lapsega.”
Sobiva pilli valik
Üks tahab oma roostes pillioskusi parandada, teine tundma õppida uut muusikariista. Kolmanda jaoks ei ole pillivalik ja -oskused kõige määravamad, vaid oluline on isiklik areng, soov olla helide keskel ja parandada seeläbi enda enesetunnet.
Õpetaja Takkin soovitab valiku teha eelkõige südame järgi – millist pilli armastatakse ja kas regulaarseks harjutamiseks on võimalusi.
Kitarriõpetaja Martin Uuskari hinnangul võiks pilli valikul arvestada ka füsioloogiliste võimalustega: “Arusaadavalt painduvad mõnel inimesel käed-näpud rohkem ja teisel vähem – see on tihti seotud sellega, kuidas käsi igapäevaselt kasutatakse.”
“Kui on eelnev pillimängukogemus, siis oleks igati loomulik asjade käik seda instrumenti edasi õppida,” soovitab flöödiõpetaja Siim Liik. Samas võib mõne teise pilli õppimine anda uutmoodi elamuse. Pillivalikul tuleks arvestada ka seda, kas soovitakse kodus üksi musitseerida või on soov osaleda mõnes ansamblis või orkestris.
Arengutempo valid ise
Alati ei ole edu võti eelnev muusikaline haridus – palju saab ka ise regulaarse harjutamisega ära teha. Üks täiskasvanud õppijatest tunnistas, et tema ei tunneta muusikakoolis käimist õppimisena. Ta teeb seda eelkõige iseenda jaoks.
Õpetaja Takkin rääkis, et täiskasvanute pillimängu oskus areneb lastega võrreldes kiiremini, kuna täiskasvanud on teadlikumad, suurema analüüsi- ja enesejälgimisoskusega ning võimelised rohkem iseseisvalt harjutama. Samas peab eraldi arvestama iga õpilase huvi ja võimalustega. “Minu õpilastel on suur töökoormus, kuid vaatamata sellele on nad tublid,” kinnitas õpetaja Arro.
Õpetaja jaoks on väljakutseks igale õppurile sobiva raskusastmega lugude valimine ja tema individuaalse arengu toetamine. “Kõige raskem on proovida asetada end täiskasvanud õpilaste olukorda ja tabada iga õpilase kitsaskohad, et siis nendele tähelepanu pöörata,” tunnistas õpetaja Uuskari.
Õpetaja Liik on kogenud, et kõige huvitavam ja samas ka kõige raskem on olnud muusika teoreetiliste teadmiste edasi andmine ja mängutehnika parandamine. Täiskasvanu piisav motivatsioon pillimängu õppida aitab neid raskusi ületada.
Õpilaste sõnul on iseseisev ja regulaarne harjutamine kõige raskem, aga kui lugu hakkab juba selgeks saama, on tunne hea. “Huvitavaim on nootide lugemine, raskeim on mõnede kombinatsioonide mängimine,” ütles Martin Kagadze, kel varasem muusikalise hariduse kogemus puudub.
Täiskasvanute õppe jätkumine Kärdla muusikakoolis sõltub suuresti huviliste arvust ja ka esimese kooliaasta tulemustest.
Margit Kagadze
flöödiõpilane
