Meistrid tulid maalt. Maal tuli maast madalast käed külge lüüa tööle, millest ramm üle käis. Põllul, metsas, laudas. Tööpäevad olid pikad, põld narrimist ei salli. Siit kasvas jõud, usk endasse, visadus.
Kahekordne maadluse maailmameister August Englas meenutas: Olin kaheksateist, ei olnud tööd, mida kartnud oleksin, millega toime poleks tulnud. Maalt on rahvuskangelasteks tõusnud ka Kristjan Palusalu, Johannes Kotkas. Maalt on ka meie Heiki Nabi.
Omandatud töössesuhtumine kandus edasi sporti ja seda jätkus kogu edaspidiseks eluks. Nii oli siis. Ei ole enam. Ei ole ka rasket maatööd. On masinad. Ei ole ka meistreid tulemas. Põhjuse ja tagajärje dialektika. Alusmüür, vaimne ja kehaline, on ladumata. Ja ongi käes aeg, kus meie sportlase jõudmine maailmas 50 parima sekka on norm, kümne hulka lausa kordaminek.
Väikesele rahvale, ja seda me oleme, on vaja oma kangelasi. Samastame end nendega, lööme selja sirgu ja oleme uhkedki. On teada, et edukas jalgpallimatš tuhandete ees tribüünidel, sadade tuhandete teleekraanide ees tõstab vaatajate töövõimet päevadeks, parandab tervist – positiivne emotsioon ju. Kaotus aga tapab.
Rahvusvaheline PISA test. Tipus on asiaadid: Hiina, Korea, Singapur… paradoks. Nende hinnang koolimiljööle on alla keskmise, teadmised absoluutses tipus. Euroopas otse vastupidi. Õhkkond koolis on OK, teadmised nigelad. Oleme Soomega erandid üldpildis. Küllap traditsioon ja ettevaatlikum kaasaminek reformidega. Idamaades aga on koolipäev pikk, Hiinas väidetavalt kella seitsmeni õhtul. Hinnaalandust ei tehtavat ei koolis, ei kodus. Töö ja veelkord töö. Vanemad toetavad.
Meil aga on lasteaiamängud jõudnud kooli, kohati on kool lausa lust ja lillepidu. Kontrolltööd, hinded, kodutööd, peale tunde järelõpe ja ka tunnidistsipliin on möödanik. Kehalist kasvatus kui sellist praktiliselt enam ei ole.
Kaitseväkke kutsututest praagitakse välja iga neljas. Ülikooli astunutele korraldatakse tasandusõpet, et neil oleks võimalik haridusteel edasi liikuda. Nõudlikumale õpetajale on tehtud tapmisähvardus, kuuldavasti ka siin, Hiiumaal.
Kuhu juhivad haridusbürokraadid Eesti haridust? Kas teadlikult või teadmatusest, nii või teisiti tajun selles tegevuses lausa kuriteo elemente. Isiksuse, rahva, riigi vastu.
Laps kasvab kui patjade vahel. Lubatud on kõik, kohustusi minimaalselt. Kehaline pingutus – hoidku selle eest!
Kui küsisin, kust tulevad meistrid, kust autsaiderid, luuserid, siis siin ongi vastus.
Tahtmatult meenub mulle teoloogi Reinhold Nieberhardi öeldu: Issand anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan ja tarkust nende vahel vahet teha.
Andku ta meile siis seda tarkust ja kõigepealt, ärgem leppigem lausa rumalustega. Ärgem unustagem töö rolli noore inimese kujundamisel. Suunakem pilk mitte Euroopasse, vaid orienti. Ei tahaks, et meie tuleviku tööturul tuleks meie tänapäeva noortel rinda pista hiinlastega, kes on haritud, töökad, visad ja vähenõudlikud.
Elus on ju nii (oli see vist Suvorov, kelle moto oli): rohkem higi õppustel, vähem verd lahingus. Nii on see ka ülekantud mõttes. Elu on kohati karm. Olen aastaid sportlasi ette valmistanud ja näen, et löövad läbi need, kes on valmis ka valu taluma. Võidavad ka need, kelle talumisvõime väiksem, aga silitamisega kedagi kaugele ei vii. Siit vormub vaid autsaiderite seltskond.
TIIT MADALVEE
pensionil õpetaja
ja maadlustreener
