Sel aprillipäeval oli meil plaan minna Kõppu Korbi mägedesse kondama. Aga ei saanudki sest asja, sest läbi Sise-Hiiumaa kulgedes jäi ette nii palju muud huvitavat.
Saare ainus karulaugu leiukoht näiteks, oja kõrval metsaalune värsket rohelust täis. Siiski pole siinne algselt päris looduslik kasvuala.
Laevamets oma paarisaja-aastaste mändidega ning kõrval Loopsoo. Edasi minnes oli mõistagi kuldkingade ja kullerkuppude jaoks vara. Kuid Lauka karjamõisa ümbrus lausa vapustas oma tihke kõikehõlmava sinaga. Siniliiliad ehk sillad õitsesid parajasti ning lõhnasid omapäraselt.
Kui juba ses kandis olla, siis tegime ka Kurisu neeluaugu põike. Millal ma siin viimati käisingi? Mais 2004 vist. Ega neeluauk veel vett täis ole ning juga ei peida? – muretsesin. Ei, asjatu kartus. Hoopis vastuoksa: vett kippus juba vähevõitu olema. Kuid siiski veel piisavalt, et siin, sel Hiiumaa ainsal joal vesi pahinal alla ruttaks, hoogsalt pritsmeid laiali pilluks.
Viieteistkümne aasta eest jagus vett sellele astangule palju laiemalt, nüüd vaid paremasse serva. Vaatasin, et siin tasuks paeastangu jalamilt natukese kive vähemaks rookida, et veelangu kõrgust veidi juurde tekitada…
Paerant koosneb kahest astmest ning on enamasti kaetud lintjate sammalde polstriga. Kõrval mustendab piklik koopasuu, kuhu oja sukeldub.
Omaette maailm avaneb ülesvoolu, kus oja tõttab raagus lehtpuistu all päikses sillerdades kivirahnude vahel. Justament kui pesueht mägioja.
Mõne aasta eest Bulgaarias Strandžas sai turnitud ühes mägioja sängis, kus veetõkkeiks ning veerude ehteks vägevad rahnudepallid. Toona seal mõtlesin just Kurisu ojale. Nüüd siin aga meenub too kauge maa oja. Siingi on oma rahnupall veevoolu kohal. Ja üldse nagu… Nojah, mastaabid on kodusaarel mõistagi palju väiksemad.
Igatahes on siinne paik Hiiumaa jaoks päris omaette ime. Kõige oma karstikoopa, paekivijoa ning rahnulise oruga.
