Osmundad on ühed ürgsemad sõnajalad Maal. Alguse said nad juba permi ajastul Pangaea hiidmandril. Edasi kulges areng suurel Gondwana lõunamandril. Juura ajastust alates, 180 miljonit aastat, pole osmundade geneetilises mitmekesisuses esinenud suuri kadusid. Seega väga pikalt on nad hästi toime tulnud!
Tänapäevastest osmundadest vahest üks erilisim näib kuningosmunda (Osmunda regalis), keda vanasti eesti keeles kuningasõnajalaks nimetati. See kosmopoliitne liik tunneb end hästi nii troopilises Lõuna-Ameerikas kui Aafrikas ning kasvab perekonna ainsa esindajana ka Euroopas. Meile lähimad looduslikud kasvukohad jäävad Rootsi ja Poolasse. Poolas on ta võrdlemisi haruldane ja mitmel pool kannatanud metsakuivenduse tõttu. Mõnes paigas Euroopas koguni välja surnud, näiteks Saksa Saarimaal.
Kuningosmundat kasvatatakse Eesti aedadeski, ent on siin seni arvatavasti võrdlemisi väheste sõnajalasõprade pärusmaaks jäänud. See Euroopa võimsamaid sõnajalgu meil vist veel päris kahe meetri ligi pole jõudnud sirguda. Aja jooksul moodustab ta paraja tihnikkogumiku ja võib elada väga-väga vanaks.
Oma välimuse poolest võiks teda pidada lausa sõnajalaks, kes õitseb. Inglise keeles kutsutaksegi teda õitsvaks sõnajalaks. Nimelt arenevad keskmiste lehtede tipuossa eoseid kandvad leheosad, mida esmapilgul tõesti võiks pidada paljude nuppudega õisikuvarteks. Igatahes, kui ma kunagi oma sõnajalakiviktaimlas just jaaniööl esimesed osmunda eoslehed avastasin, siis pidin peagu hüüatama: sõnajalg õitseb, jaaniöö ime on sündinud! Eks meil ole mõneti sarnaste veidrate eoslehtedega sõnajalgtaimi ka oma looduses: laanesõnajalg, maokeel ja võtmeheinad.
Seesama esimesena “õitsenud” kuningosmunda hukkus kahjuks 2006. aasta talve paljaskülmas. Eks ta oli veel nooruke kah. Jonni ma ei jätnud ning hankisin paari aasta pärast uue taime.
Ajapikku jagasin terava labidaga teda mitmeks. Istutasin kodumetsa välule lootuses, et nad seal kord ehk isekülvi andma hakkavad. Enne pakkus aga üllatuse metsaaia taim. Juba millalgi varem silmasin sealse tiigi kõrgveepiiril imelikke lehekesi. Kas pärljalg viimati aiast siia sattunud? Siis aga unustasin selle.
Mullu suvel metsaaia tiigi poolsaart niites avastasin juba ehtsate osmundalehtede pundikese. Ja eemal veel paar lehte. Ja veel. Ja veel… Kokku kuraditosin eri mõõdus osmundataime.
Kuid see oli alles algus…
Olen üritanud kuningosmunda eoseid külvata (idanevad ainult värskelt rohelisena), ent tulemusteta. Ei oska ma seda kunsti. Aga näe, loodus tegi selle töö ise ja väga hästi ära. Nõnda isekülvina olen saanud ka tähk-roodjala ning aleuudi adiantumi taimi.
Nüüdseks ei jõua ma uusi ilmunud osmundasid seal enam kokku lugedagi. Tundub, et nad on nõuks võtnud metsatiikide kaldad järjepanu ära asustada. See tundub ikka päris pöörase plahvatusena. Nii massilist ja kiiret paljunemist ei juhtu küllap enamjaolt looduslikuski areaalis. Ning nüüd siin kaugel põhjamaisel saarel, Hiiumaa keskel, aina uued ja uued osmundad. Järelikult on tingimused väga soodsad. On neutraalne pidevalt niiske muld ja palju valgust. Huvitaval kombel on kõik taimed tekkinud täpselt tiikide kõrgeima veetaseme piirialale. Sõnajalgade eostest arenevad eellehed vajavad viljastumiseks vett. Osmunda aga lausa tiigitäit, kui pool naljatamisi öelda.
Ühes madalas tiiginukas on osmundadele seltsiks külvunud loim-vesipaunikaidki. Säherdune kooslus oleks juba nagu kusagilt Atlandi lähedastest soodest pärit.
Paraku kipub end kallastele laiali külvama ka üks kaugem tulnukas. Nimelt Ameerika Vaikse ookeani naabrusest pärit kilpleht. Tore taim küll, ent tema liigne laiutamine just ülemäära rõõmu ei tee. Aitaks kuningosmunda möllust küll. Ikkagi oma Euroopa sõnajalg. Ju tuleb kilplehed sealt millalgi välja kaevata. Ning kujunduslikus mõttes küllap mõni osmunda ka, ei taha ju, et kõik kaldad kõrge sõnajalapadrikuga täituks. Muidugi oleks osmundataimede ära viskamine arutu kuritegu. Ilmselt saavad nad koha kaugemale kodumetsa.
