Oli siin kunagi sedase, et naabru Leena kukkus ennast kratsima ja kurtis, et ekseem tuleb või miskit taolist.
Juhtus see täpselt piale seda, kui tema omale veevärgiga tušinurga sahvri nurka lasi ehitada. Oli uuest ilusast nurgakesest nii vaimus, et hakkas ennast sial iga jummalama päev pesema. Niikaua lodistas, kuniks rikkus oma naha tasa kaalu ära. Liigne puhtus on kahjulik!
Jajah, kuis see hügjeen on nihkund teise äärmusse. Väga huvitavaks näituseks on üks raamat, mille ma kogust võtsin. Pialkirjaks “Kultuurne inimene”, à autorite nimed mul meelde ei jäänd. Sial kirjutatakse, kuda Rootsis rahvas kultuurseks arenes. Erite haarav oli sial piatükk puhtusest ja korrast, et kuda suurest räpasusest tänasesse steriilsesse päeva on jõutud. Ma kohe ei saa teisiti, pian oma muljesid teitega jagama.
Mäletate vilmist hüiatust: “Loomad elu toas!”? Tegelt Lõuna-Rootsis oligi paarsada aastat tagase sedase. Noh, külmal talve ajal võeti kanad ja vasikad ja muud noorloomad inimeste juure tuppa sooja. Erite vastikud old haisvad põrssad, kes magavate inimeste sihverplaatisi kukkusivad öössel lakkuma.
Sestap pole imestada, et toapõrmand üsna roojane oli. Seepärast ei tehtud ka natust lapse kakast nummert. Pisut mudugist koristati, a ‘pisut võis maha kah jääda. See tambiti ilusaste muldpõrmandu sisse ära.
Loomulikkusi asjasi aeti ilma peenutsematta. Raamatus kirjeldadakse, et välis seina küljes old laud, mille pial vajadusi rahuldati. Sest ma’i saand hiaste aru, mismoodi laud? Igastahes old see räpane.
Tagusmenti pühkis mõni ain’t sõrmega. Ja naesterahvastel pold alumisi pükse, oli hia mööda minnes undruku varjus häbenematta kükitada ja pärast seelikuga kuivatada. See, et uriini hais oli riidel küljes, ei häirind kedagist. Kusi oli hia steriilne haava rohi, ka pandi külma ilmaga karedaks läind kätele, oli kreemi eest. Tatti aga sõivad mõned niisama.
Vähemaste Lõuna-Rootsi talu õuede keskel kõrgus suur sõnniku hunnik, mis oli uhkuse asi. Sõnnik andis ju viljale rammu, see oli elu! Mudugist vooriti laudast otse samade riiete ja pesematta kätega söögi lauda. Üteldi koguniste, et peremehe käsi piab nii must olema, et viljatera pihus idanema hakkab!
Jah, pesemisega suurt vaeva ei nähtud. Ei tahetud keha külma eest kaitsvat mustuse ja eritiste kihti eemaldada. Enne kirikut siiski hädapärast pesti. A’ kes rohkem kui kord nädalas pesi, seda peeti upsakaks. See, et vaid nägu-käsi loputati, erite lõhnade eemaldamist ei teind ja nii heljund kirikus aroomid rahva ümber. Ausad inimese keha ja loomade ja sõnniku lehad.
Pesemist välditi linaste särkide vahetamisega. Ja on kirjeldus, kuda saunas käidi, riided olivad õues pakases, pärast pandi samad räpased kodinad puhta ihu piale ja tunti ennast hiaste.
Rootsis old maal saunad ültse vaid soomlaste asualal. Seega võib arvata, et ka meite saunadega maarahvas üsna ilusaste puhas oli nigust soomlased. Vastuoksa uskumatult räpastele rootslastele. Rootslased ja norralased käisivad vannis, enamaste korra aastas, jõulu eel. Terve pere kasutas ühte sama vanni vett, mis lõpuks pidi õige ropp ja paks olema…
Vat selles kohas hakkas mul natust iiveldama. Täitsa rõve kujutleda seda rasvarullidest kubisevat vett. Vökk.
Muideks, huvitavalt on oma raamatus kirjutand Aira Kaal, kuda veel sada aastat tagase Saaremaal saunas käidi. Siis elasivad lambad talvel saunas. Saunapäeval viidi loomad ära rehalasse. Lauad küüriti puhtaks, sõnnikule laotati piale paks kiht värskeid õlgesi, köeti, aurutati, suitsetati kadaka okstega. Ja kasevihad ligus lõhnasivad suve järele. Ja siis oli mitu peret korraga saunas pesemas.
Mul endal siukseid mälestusi pole, ma pold siis veel sündind. Meie käisime Pätsu ajal suitsu saunas. Suitsu saunas sai veel isegist Breesnevi aja lõpuni käidud. Jajah, suitsu saunad olivad ikka miskit muud kui need hilisemad saunad. Ja singid suitsesivad sial ja…
