Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam ütles külade sädeinimestele, et tema põhitöö on tutvustada Euroopale Eestit.
21.–23. märtsini viibis Brüsselis külas Euroopa Parlamendi saadikul Tunne Kelamil 30liikmeline rühm Eesti külade ja liikumise Kodukant esindajaid.
Umbes tunniajase Euroopa Parlamendi ametliku tutvustuse tegi meile Jana Jalvi-Robertson ja siis sai broneeritud saaliaeg otsa.
Õnneks oli Brüsselis soojakraade juba paarikümne ligi ja nii võtsime koha sisse õues, parlamendihoone kõrval asuval natuke räpasel, kuid juba rohetaval muruplatsil õitsvate kirsside all. Kõrvalmaja koer oli pisut imestunud, mis seltskond see nii pikalt ühe mehe ümber ringis seisab ja andis aeg-ajalt oma hämmastusest haugatustega märku.
Tunne Kelam rääkis meile oma tööst parlamendis ja parlamendi tööpõhimõtetest. Ta tõdes, et õnneks on parlamendi töö korraldatud nii, et suured riigid ei saa domineerida, vaid peavad tegema koostööd ja otsima toetajaid väiksemate riikide esindajate seast. “Parlamendi töö on orienteeritud konsensusele ja kompromissidele,” kinnitas Kelam.
Ta puudutas keerulisi välispoliitilisi teemasid tsiteerides oma Saksa sõpru, kes ütlevad, et Venemaale on väga kasulik kui Karabahhi konflikt jätkub, sest Venemaa kingib relvi Armeeniale ja müüb Aserbaidžaanile. “Mõlemad kulutavad tohutut raha relvastumiseks, kuigi kellelegi pole tegelikult seda konflikti vaja,” tõdes Kelam. Ta selgitas kui keeruline on vaigistada rahvustevahelisi konflikte, millesse suurriigid kaudselt sekkuvad.
Kelam ütles, et värske saadikuna üllatas teda kui hästi on Euroopa Liidu ühiste poliitikatega kaitstud Eesti huvid. “Neid ühiseid poliitikaid saboteerivad aga kõige rohkem suurriigid, kel on oma huvid ja kes on selleks piisavalt tugevad. Sellepärast tuleb Euroopa Liit meile rohkem kasuks kui kahjuks. Eesti huvides on ühine välis- ja kaitsepoliitika, ühine energiapoliitika ja siseturu võimalikult lai avamine,” loetles Kelam.
Eesti saatust ei teata
Saadik tõdes, et sisuliselt tähendab parlamendisaadiku töö Eesti tutvustamist. “Meid teatakse väga puudulikult ja vanematel olijatel puudub ka huvi meid tundma õppida,” märkis Kelam.
Ta tõi näiteks kurikuulsa Briti peaministri Nevil Chamberlaini, kes sõlmis Hitleriga kokkuleppe Tšehhoslovakkia jagamiseks aastal 1938. “Tema vabandus oli, et Slovakkia on mingi kauge riik, kellest me peaaegu mitte midagi ei tea. Kui see oli 1938. aastal piisav vabandus inglaste jaoks, siis mida rääkida Balti riikidest, mis on veel kaugemal,” tõi Kelam võrdluse.
Ta rääkis, et Baltimaade mineviku vastu Euroopas huvi ei tunta ja tõdes, et vaimne Berliini müür on Euroopas ikka veel olemas ning Eestit käsitletakse ikka veel Teise maailmasõja võitjate kategooriates. “Kui viis aastat tagasi kolleeg, Austria delegatsiooni juht, lõpuks kuulis, mis Eestiga oli juhtunud; küüditamised, repressioonid, küsis ta: kas tõesti niisugused asjad on võimalikud? Meie ei teadnud sellest midagi.”
Sõbrad on tähtsad
“Kui sind ei tunta piisavalt, kui sul ei ole head nime, ei ole usaldust. Siis on väga suur oht, et abistamisega on väga keerulised lood,” kinnitas Kelam. Ta rääkis, kuidas ta koges seda viis aastat tagasi kui Eestis oli aprillimäss. Toona õnnestus Kelamil saada parlamendilt Eestit toetav resolutsioon ainult tänu isiklikele tutvustele ja usaldusele. “Minu vana sõber, sakslane oli parajasti Euroopa Parlamendi president, minu teine sõber Poolast oli väliskomisjoni esimees. Nemad võtsid Eesti küsimuse päevakorda ja lõpuks jõudsime paari nädalaga niikaugele, et saime vastu võtta resolutsiooni, mis oli kõiki tingimusi arvestades väga hea,” rääkis Kelam.
Ta nimetas tehtu tulemuseks, et viis aastat pole Eestis sarnaseid provokatsioone olnud. “Venemaa vaatas väga täpselt, kas resolutsioon tuleb n-ö mokaotsast ja formaalselt või veenvalt, väga selge sõnastusega – see võttis isu ära uuesti katsetada,” selgitas Tunne Kelam.
Lõunasöögil andis Kodukant Eesti külakultuuri valdkonna juht Külli Volmer saadikule üle kutse sellesuvistele Avatud Külaväravate aktsioonile, mille raames mullused aasta külad ootavad külalisi.
