Lõuna-Itaalia nn kingakontsa tipus asub kuulsusrikas Tricase sadam-muuseum. Tuntus on sadamal saavutatud pelgalt viimase kümne aastaga.
Hiiumaa ametikooli väikesadamate spetsialistidele, eriala vilistlastele ning sadamaarenduse ja -turismiga seotud inimesetele rääkis Tricase muuseum-sadama ja merekooli eestvedaja Carlo Martella, kuidas 300 elanikuga mahajäänud piirkonnas kiratsenud väikesadamast sai Itaalia sadamaarengu lipulaev. Kogukonna ja linnavõimudega jõude ühendades ning projektiraha sihipäraselt kasutades areneti sisult suureks. Teist teed neil Martella sõnul polnud, kuna piirkonna kalandus oli kriisis ja kohalik elanikkond vananes kiiresti. Seisti silmitsi ohuga, et peagi pole kellelegi kalapüügi- ja meresõidukunsti edasi anda.
Esmalt tuli keskenduda sellele, mis veel alles on. Arengudialooge alustati eakate kaluritega ning sadamakeskus käivitati käepäraste vahenditega. Teist võimalust lihtsalt polnud, kuna sadamalinn tühjenes kiiresti ning noorem generatsioon enam merekultuuuris, kalapüügis ja sadamaga seotud turismiarengus selles piirkonnas perspektiivi ei näinud. Toona tegutses seal vaid üks restoran ja baar ning noortel sai sellisest elust üsna kiiresti villand. Sadama inimestel puudus igasugune identiteet ja tulevikunägemus ning põrmuks oli saanud ka nende sadama ajalooline väärikus.
Erasadam vs avalik sadam-muuseum
Aastal 2004 toimus pööre paremuse poole. Sadama esindajad kohtusid linnavõimudega ja otsustati koostöös taaselustada Tricase ajalooline sadam. Carlo Martella sõnul oli küll kogukond see, kes soovis ajalugu elustada, tutvustada muistset meresõidukunsti ja kalurite elu. Linnavõimud aga lõid koos projektirahade sünergia, mille toel sai kümne aastaga võimalikuks sadama taassünd. Loodi terviksüsteem: merekool, -raamatukogu, merebioloogia- ja toidulabor ning mereturismi keskus. Sadama muuseumist sai väärikas koht, kus talletatakse ajaloolise väärtusega dokumente ja esemeid. Juba aastal 2007 pälvis muuseum-sadama projekt suurt meedia tähelepanu ja arengut toodi eeskujuks rahvusvahelisel FAO merendusaastakonverentsil Roomas.
Martella tutvustas video- ja fotomaterjali abil, kuidas ajaloofotode ja pärimuste kogumise abil valmis sadamakaart ehk visioon, milliseks sooviti areneda. “Meie päritolu sai meie suurimaks väärtuseks,” rõhutas külalislektor Hiiumaal Suuremõisas esinedes ja lisas, et integreeritud ajaloo ning pärimuslugudega tõestati kogukonnale, kui tohutu on merega seotud kultuuripärand.
Kui kogukonna toetus oli taga, seati ühiselt eesmärgiks muistse merekultuuri ja käsitöö taastamine, aga ka taasavastamine. “Investeerides kultuuri, loome sadama tulevikku,” on Martella veendunud.
Tricase sadama taassünd sai toimuda ainult kogukonnaliikmete ja linnavalitsuse koostöös. Ühiste jõududega asutati merekool, elustati ajaloolised meresõidutavad ja mereandidega seotud gastronoomilised traditsioonid.
Martella esitles seda koostöömudelist ja õpetas, kuidas kaasata kohalikku kogukonda ja teha koostööd linnavõimudega. Praeguseks on Tricase sadamas seitse restorani, viis kohvikut, kaks baari, neli majutusasutust ning mis kõige tähelepanuväärsem – sadamas on 17 erinevat müügipunkti, kus mereande saab osta otse merelt naasvatelt kaluritelt. Martella sõnul on Tricase sadam ainus Itaalias, kus aastaringselt on võimalik otse kaluritelt osta otse merest püütud kala. Tipprestoranide kokad tulevad sellepärast ka kaugelt kohale.
Sama oluline on dialoog eakate kaluritega, nagu ka loengud koolides, et noorte seas propageerida merekultuuri ja sadamalinna väärtusi. Tricase sadama merekoolil on mitu ajaloolist purjelaeva, mida kogukond ise elus ja sõidukorras hoiab. Virtuaalse sadama projekti abil toimib sadamas aktiivne vahemereülene spetsialistide võrgustik, aga korraldatakse ka õppetööd noortele ja meresõidukursusi täiskasvanutele.
Erinevatest projektidest kaasatud rahastust on sihipäraselt kasutatud sadama arenguks ning võitnud on sealne sadamate ühendus, muuseum ja kogukond. Piirkonnas on taas tööd, turiste ja väljundeid nooremale põlvkonnale. Tricase sadam-muuseumil on toimiv koostöömudel, millelt tasub eeskuju võtta.
MARGIT PRUUL
