Mere taha kolimise tükist jäi Reelikale veel väheks, sest ta võttis nõuks Mae Lenderi nime all panna saar ja tema lood “Minu Hiiumaa“ raamatusse, millest neil päevil ilmus taaskordne trükk, lisaks mõned uued peatükid.
“Lühidalt: Tõnis tõi,“ ütleb Mae (kasutan kirjanikunime, sest jutt käib ju ikka raamatu ümber – RV). Kümme aastat tagasi, mil ta jala Hiiumaale toetas, polnud ta saarel käinudki. Põlise viljandlasena viisid käigud alati Saaremaale.
Oli see nüüd Herman Sergo “Näkimadalate“ süü, aga Hiiumaa oli tema vaimusilmas sünk, madalate tarede, pelglike ja sissepoole inimestega. “Hiiumaa oli kauge ja võõras,“ räägib Mae ja lisab, et katkuteema kummitas ka. Nüüdne koroonaperiood haakus sellega eriti hästi.
Kui hiidlane omaks võtab, siis see on kuidagi südamest ja lõplikult.
Ei saanud ta kohe Hiiumaaga sõbraks. Ikka tuli oodata ja vaadata. “Hiiumaa ja hiidlased olid algul umbusklikud ja äraootavad,“ meenutab Mae ja kinnitab, et see mõjus üsna hirmutavalt. Hiidlane ei rutta tema sõnul avasüli võõrale vastu ega võta umbropsu kõike uut kohe omaks. Saarlane seevastu olla rohkem avatud meelega ja nende juures tunned, nagu oleksid kadunud tütar, kes koju jõudnud.
“Teisalt, kui hiidlane omaks võtab, siis see on kuidagi südamest ja lõplikult. Selles on sügavust, mida ma aasta-aastalt enam hindan,“ mõtiskleb Mae.
Sarvel elav Mae ütleb, et seesama “oma nägu“ paelubki teda Hiiumaa juures ja ta loodab südamest, et see pisuke umbusk uue ja võõra suhtes hiidlastes ikka säiliks. “See ongi Hiiumaa ja hiidlaste eripära.“
Täna muretseb Mae hoopis seepärast, et hiidlased on tema arvates hakanud uute hullustega natuke kergekäeliselt kaasa jooksma. Tulevad suurelt maalt igasugu untsantsakad siia päid segi ajama. “Samas on mul pärishiidlastesse usku, ehk ei hakka ikka lollused külge,“ loodab ta.
Hiiumaa taolises väikeses kohas ei ole oma arvamuse saarest ja selle elanikest kogu ilmale kuulutamine kindlasti kõigile meeltmööda. Eesti tuntuimas raamatusarjas ilmunud “Minu Hiiumaa“ kohta ütleb Mae, et sõna “minu“ pealkirjas ei maksa nii dramaatiliselt võtta. See ongi ühe inimese vaade ja Hiiumaa on üks 180 teose seas, mis sarjas ilmunud.
Aga päris kõigest ei saa kirjutada, sest inimeste taluvuslävi on erinev.
Autor ütleb, et tema jaoks ei olnud raamatu kirjutamise juures küsimus mitte julguses vaid just uustulnuka värskes pilgus. “Ma aimasin, et paari aasta pärast ma seda raamatut ei kirjutaks – kõik tundub harjumuspärane,“ ütleb ta, et siis on juba kõik harjumuspäraseks muutunud ja praegugi on mälus hakanud esimese otsa juhtumised juba tuhmimaks muutuma. Seda enam, et mitmed raamatuski räägitud hiidlaste kombed hakkavad juba endalegi külge.
Vastukaja on raamatule olnud tema sõnul seinast seina. Oma küla rahvas olevat isegi hurjutanud, et mõnelt loolt olevat ta värvi liialt maha kraapinud. “Aga päris kõigest ei saa kirjutada, sest inimeste taluvuslävi on erinev,“ räägib ta, et mitmest loost on peale raamatu ilmumist küla folklooris tekkinud juba mitu erinevat versiooni. Mõni pärishiidlane on arvanud, et ega nemad ikka sellised pole, aga mandriinimesed jälle nii mõnigi kord kaasa noogutanud ja oma sarnaseid juhtumeid jaganud.
Kuus aastat peale raamatu ilmumist kirjutab Mae uustrükis, et Hiiumaal on läinud päris kenasti. Tubala vai hoiab ikka saart tugevalt kinni. Vahel läheb küll väheke laperdama, kui lendu lähevad hullud ideed ja teod, mis on vaid tore.
