Ühel või teisel moel Hiiumaale sattunud inimesed teevad elukohavaliku üldjuhul täiskasvanueas. Kes abiellub, kes armub lihtsalt Hiiumaasse ja kolib saarele. Kerttu oli kolides 15aastane ja tema sõnul oli tegemist totaalse elumuutusega.
„Ma pidin Tartusse maha jätma kõik trennid, sõbrad, kooli ja tulin siia, kus ma peale pereliikmete mitte kedagi ei tundnud,“ räägib ta. Aasta oli siis 2020 ja Tartu lähedal elanud pere kolis isiklikel põhjustel Hiiumaale, kus vaid vanaema ja onu ees ootasid. Kusjuures Hiiumaa juuri Kerttu sõnul nende peres pole.
Keerulisemaks tegi sisseelamise see, et üheksandasse klassi tulnud Kerttu sai koolis käia vaid loetud nädalad, kui koroona tõttu tuli koduõppele jääda. Küll ta mäletab oma esimest koolipäeva Kärdlas, mis erines palju Tartu kommetest. „Kui meil Tartus keegi uus tuli kooli, siis me andsime talle natuke rahu. Ei tulnud kohe tere ütlema, pigem võõrastasime ise ka,“ meenutab ta naerdes, et Kärdlas olid aktuse päeval kõik tema ümber ja tahtsid tuttavaks saada. „See oli väga hirmus, ehmatas ära.“ Kerttu räägib, et päriselt elas ta sisse vast alles gümnaasiumi ajal, sest koroona-ajal polnudki võimalust kellegagi eriti suhelda.
Hiiumaa ja Tartu suurim erinevus on tema sõnul siinne vaikus ja rahulikkus. Ta räägib, kuidas Tartu Hansa kool, kus õppis, oli küll sealses mõttes väike kool, kuid Kärdla koolist siiski palju lärmakam. „Taustamüra oli hästi palju, keegi kogu aeg karjus või röökis koridoris,“ meenutab Kerttu. Kärdlas oli keegi koridoris vaikselt rääkinud ja pinginaaber oli Kerttu sõnul kohe reageerinud, et kes see lärmab seal koridoris. „Ma ei pannud seda isegi tähele, see oli minu jaoks ikka vaikne.“
Ma arvan, et ma ei taha siia päriselt elama tulla. Ma ei taha ka Tartusse minna. Tahan minna kuskile uude kohta, midagi uut avastama.
Kooliga seoses ütleb Kerttu, et siinne õppetöö ja suhtlus õpetajate-õpilaste vahel on palju individuaalsem. Talle meeldib ka see, et Hiiumaal pööratakse suurt tähelepanu õpilaste tunnustamisele. „Siin saad iga kord kui trimester lõpeb tunnustusi, kiidetakse heade tulemuste eest,“ kiidab ta omakorda kooli. „Tartus sellist asja ei olnud. Aasta lõpus läksid korraks aulasse ja said oma tunnistuse kätte.“
Lõpuni omaks pole Hiiumaa Kerttule nelja aastaga ikkagi saanud. Ta küll elab siin ning kõik on hästi, aga natuke võõra tunne on ikkagi peal ja see tema sõnul veidi segab.
„Kui ma oleksin siin üles kasvanud, tunneks kõiki ja teaks, mis iga nurga peal on, siis oleks võib-olla teistmoodi,“ arutleb ta ja ütleb, et saarel on olnud ikka väga palju avastamist. „Natuke on igatsust mandri järele, ma olen sealt ju pärit. Lõuna-Eestis käies tunnen ennast nagu rohkem koduselt. Aga siin on jälle meri ja loodus. Saan vaikuses olla,“ räägib Kerttu ja lisab, et nüüd Tartusse minnes on tunne nagu läheks suurde linna.
Kevadel gümnaasiumi lõpetanud Kerttu jätkab õppimist Viljandi Kultuuriakadeemia kultuurikorralduse erialal. „Ma arvan, et ma ei taha siia päriselt elama tulla. Ma ei taha ka Tartusse minna. Tahan minna kuskile uude kohta, midagi uut avastama,“ vaatab ta oma tulevikku. „Aga natuke seotuks jään ma kindlasti.“
