Jaburamat ja ootamatumat üleskutset kui Alari Rammo poolt väljendatud “Kodanikud, ärge kandideerige!” pole ma meie avalikus ruumis ammu kuulnud.
Pean tunnistama, et Priit Kutseri hiigelplakat Sõle tänava endise koolimaja peal ning Karin Tammemäe vägitükid avaliku raha kulutamiseks enesereklaamiks pole nii üllatavad kui selline üleskutse. See kõlab õõvastavalt, aga Kutser-Tammemägi on seda kõike varem korduvalt teinud ja nad teevad seda külma küünilisusega edasi.
Ja võib kindel olla, et Kutser ja Tammemägi kandideerivad eelolevatel valimistel. Ja teevad seda Põhja-Tallinna linnaosas. Seevastu kodanikuaktivistidel soovitatakse mitte kandideerida. Miks? Lõppkokkuvõttes läheneme me süsteemile, kus Kutseri-Tammemäe mentaliteet valitseb, jagab plakatitrükkimisest üle jäävat rahakest ka nn kodanikuühiskonnale, eeldades neilt sisulisema kriitika puudumist ning sekkumatust ilmselgelt lokkava poliitkorruptsiooni puhul. Kas me siis sellist Eestit tahame?
Ainus tegelik võimalus ühiskonda mõjutada käib läbi valimiste. Arvamusartikleid võib kirjutada, aga otsused tehakse valitud kogudes hääletuse teel ja isegi, kui me neid arvamusartiklites laidame, ei anna see mingit legitiimset alust nende muutmiseks.
Ma saan üleskutsest mitte kandideerida aru Valgevenes, kus valitseb sügav autoritarism ja valimised varastatakse niikuinii. Ma ei kiida kandideerimisboikotti heaks ka seal, aga mõistan sealsete aktivistide meeleheidet. Õnneks ei ole Eesti selline ühiskond.
Ja teine näide. Just kodanikuühiskond oli uue poliitilise eliidi kasvulava näiteks Georgias – seda nii president Saakašvili võimule tulles kümme aastat tagasi kui ka tema kõrvaletõrjumisel nüüd. Nii on see kõikjal, kus oodatakse poliitikasse uusi tuuli, arvestatavat muutust. Kust see uus poliitiline eliit tulema peab kui mitte aktiivsete kodanike hulgast?
Ma saaksin üleskutsest mitte kandideerida aru ka juhul, kui see oleks suunatud riigikogu liikmetele ja ministritele, kes kehtiva seaduse järgi ei saa kohalikes volikogudes töötada. Tagajärg on see, et näiteks Tallinna volikogu koosneb oma valdavas enamuses avalikkusele tundmatutest n-ö kolmanda ešeloni parteilastest. Sest need avalikkusele tuntud näod, keda neli aastat tagasi volikokku valiti, on valijaid haneks vedanud. Ja kohe varsti ehk 20. oktoobril tehakse seda uuesti.
Lõpuks on meie ühiskond ja selle valitsemisstiil sellised, nagu kodanikud lubavad tal olla. Kutser ja Tammemägi ei eksisteeri väljaspool ühiskonda ja vähim, mille nad on ära teeninud, on ühiskonnas selgelt väljendatud suhtumine. Ehk vargust võiks nimetada varguseks.
Kui aga kodanikuühiskond teravate probleemidega tegelemise asemel leiab endale asendustegevuse sellest, et tõusta nende vastu endi hulgast, kes on valmis vastutust võtma ja valimiste kaudu sekkuma, siis on midagi väga-väga valesti.
