Kui taasiseseisvunud Eestis perearstisüsteemi looma hakati, ei saanud paljud aru, miks oli vaja lõhkuda nõukaaegne polikliinikute süsteem.
Nüüd kui maapiirkonnad hakkavad elanikest tühjaks jääma, perearstide nimistud kahanevad ja perearstid lahkuvad, ilmneb ka selle, sugugi mitte veatu süsteemi, üks plusse. Kui perearstile on tervisemuresid kurdetud ja terveks saamise rõõmu jagatud nii kaua aastaid, tekkib temaga suur usaldus ja lähedus. Kui nüüd perearst lahkuma peaks, on patsiendil tõesti tunne nagu kaoks selja tagant müür, millele sa toetunud oled.
Kõik asjaomased isikud on väga skeptilised, kas Kõrgessaare uut perearsti leida õnnestub. Suuremõisa ju uut ei tulnud, kuigi pärast kauaaegse perearsti Ingrid Madalvee lahkumist konkurss välja kuulutati.
Teine mure on kauge sõit, eriti nende patsientide jaoks, kes sõltuvad vaid ühistranspordist. Taas üks teenus, mis maainimesest kaugemale, keskustesse kolib.
Nii tuli Pühalepa valla inimestel hakata käima perearsti juures Kärdlas – teekond paarkümmend kilomeetrit. Kui Kõrgessaarde uut perearsti ei leita, muutub Kõpu otsast tulija jaoks tee arsti juurde veel pikemaks – 40–50 kilomeetrit.
Suurem nimekiri tähendab omakorda pikemat ootejärjekorda vastuvõtule. Võimalik, et suuremas perearstikeskuses pakutakse aega teise tohtri juurde, aga tema ju ei tunne patsienti. Usalduse küsimus on eriti eakamate patsientide jaoks oluline. Nooremad ehk on õnneks altimad teise arsti arvamust kuulama.
30. aprillil 2015
