Ekraanikuva Maailm tervikuna on vahepeal oma looga edasi liikunud. Kui üheksakümnendate lõpus oli põhiteemaks kestlik areng, siis tänaseks on oluliseks märksõnaks saanud kliimamuutus. Kuigi ka kestliku arengu jutt on muutunud konkreetsemaks, ÜRO on välja toonud oma 17 eesmärki, mida silmas pidada. Samas näib mulle, et maailm pole oma igapäevatoimingutes jõudnud lähemale tasakaalule, mis puudutab majanduse, sotsiaalsfääri ja keskkonna vahekorda. Lõplik otsus tehakse ikkagi majandusliku kasu seisukohalt ja poliitilistes agendades domineerib argument “majanduskasv”. Kuigi on aastakümneid tõestatud ka seda, et heaolu ja majanduskasv ei ole omavahel otseses seoses, et heaolu on oluliselt laiema kandepinnaga.
Olen täheldanud, et Hiiumaal on meelsus muutuste suhtes sageli niisugune nagu vanas naljas: parem on olla noor, rikas ja terve kui vana, vaene ja haige. Me ei taha tunnistada, et nendest kolmest saab tegelikult valida ainult kaks. Reaalses elus tihti vaid ühe kolmest. Nii näiteks tahame elada puhta linnurikka mere ääres, aga samas soovime, et suured laevad liiguksid kümmekond korda päevas. Tahame jalutada kauni vaatega inimtühjal rannal, aga et koju minnes oleks elekter tagatud, mis toodud kaugemalt ja tehtud põlevkivist. Niisuguseid näiteid on ju veel ehk ma väidan, et me ei soovi kavandada tulevikku tasakaalu seisukohalt. Mistõttu ma ei ole kindel, kas me oskame täna näha rahvusparki elukvaliteedi osana või ikka veel majandustegevuse piiranguna.
Hiiumaa puhul avaldub veel üks oluline asjaolu. Isegi kui oleme tasakaalukad otsused vastu võtnud, ei jätku meil reaalset jõudu, et oma otsused ellu viia. Mistõttu moodsa ja kestliku heaoluühiskonna loomiseks sõltume otsustest, mis tehakse mujal. Näiteks taastuva elektrienergia tootmine sõltub üleriigilise elektrivõrgu läbilaskevõimest, kaugtöö edendamine sidevõrkude olemasolust, ühendused mandriga parvlaevaliikluse dotatsioonidest. Valla tasandil oleme küll lipukirjaks seadnud UNESCO biosfääriala programmi ning vastu võtnud energia- ja kliimakava, kuid nende elluviimine on suuresti teiste tegijate kätes. See puudutab ka metsa majandamist ja looduskaitse korraldust, kus suurem osa nimetatud ressursse on Hiiumaal riigi hallata. Mistõttu paistab väga loogilisena ja torkab silma, et rahvuspargi esildises rõhutatakse korduvalt, et piirangud puudutavad ainult riigimaid. See saab olema üks keeruline ülesanne, kuidas rahvuspargi tsoneering viia kokku nii valla üldplaneeringu kui maade omandiga. Klassikaliselt tähendab rahvuspark tõepoolest ainult riigi maid (või ostetakse need riigi poolt välja). Eestis on asi teadupärast teisiti ning naaberrahvusparkide kogemus tuleks meile kindlasti kasuks. Näiteks Vilsandi rahvuspargis on riigi omandis vaid väike osa maast.
Hiiumaa-siseselt tekib rahvuspargi puhul veel üks huvitav asjaolu. Rahvuspargi piirid hakkaksid enam-vähem kattuma Kõrgessaare osavalla piiridega. See küll annab kinnitust, et tegu on väga väärtusliku osavallaga, kuid halduslikult tekib omavalitsusel täiesti uudne olukord, kus ühel territooriumil tegutseksid kaks administratsiooni, nii osavallavalitsus kui riiklik rahvuspark. Kuidas haakuvad rahvuspargiga näiteks Viskoosa arengukavad ja kas tuleks leida piirkonnale hoopis uusi ettevõtluse vorme, on järgmine küsimus.
Üldiselt usun, et rahvuspargi kui organisatsiooni loomine oleks meile kasuks, sest lisaks töökohtadele ja uutele väljavaadetele ettevõtluses,
oleks paremini struktureeritud ka piirkonna eripalgelised kaitstavad loodusobjektid. Ning võib-olla tuleks see kasuks ka Kõrgessaare osavallale, mis on pärast kalatööstuse kokkukukkumist vaevelnud teatud identiteedikriisis.
14. juunil 2022
