Tundus, et Kriti on igavene. Justkui mäletamatust ajast sigines me ridakülla üks väiksekasvuline hallikirju karvakera. Ehk siis üks kass. See pidi olema millalgi üsna sajandi algul.
Eks mitmed kassid olegi sellised, keda ei kodustata, vaid kes ise kodustavad inimesi. Valivad endale uue kodu ja pererahva. Kui need vaid lasevad. No meie olime tema suhtes siiski tõrksad. Naabrid olid leplikumad. Võtsid ta omaks ja nimetasid Kitiks. Või Kittyks? Nojah, vahet pole. Igatahes oli temal nüüd olemas prii ülalpidamine. Ehkki steriliseerimise hinnaga. Mis samas tuli täitsa kasuks. Nimelt pidavat steriliseeritud kassid elama pikemalt. Ja Kriti pani julgelt kakskümmend aastat välja. Muide, hoolimata sterilisatsioonist käisid peikad teda varakevadeti ahistamas üsna kõrge eani välja.
Kuid kass ei jätnud jonni, proovis jätkuvalt ka meid kodustada. Mu vend läkski õnge, ehkki teda algul minema oli kõssitanud. Juhtus lõpuks sedasi, et hakkasid koos näiteks kalal käima. Vend õngitses kodutiigist kokri ja kass oli kõrval isukalt ootel. Võis ta ikka alles palju kalu nahka pista!
Kriti oli ka ise usin jahipidaja. Talle meeldis õhtuti metsaaia jalgradadel patseerida, et siis äkitselt, kõrvad kikkis ja kogu keha keskendumisest pingul, midagi võsarisust passima jääda. Ning näe, ühtäkki – hopplaa! – hiir käes. Mõnikord tõi ta hiiri ka me trepiesisele näitamiseks, asetas uhke moega oma trofee väljanäitusele. Põhisöögi sai ta jätkuvalt naabrite juurest.
Aga sageli peesitas just meie õuel. See on päiksepoolsem, ju sellepärast. Ning terrassilt avanes ka hea avar väljavaade. Mulle tundus, et see viimane oli talle kah oluline. Või siis ronis hoopis katustele, kus ta hallikirju kere sulas kui moondamisülikond halli eterniidiga kokku. Veel mõne aasta eest ronis Kriti mööda aknatagust antenniposti üles. Naljakas vaatepilt oli see – säherdune paks karvakere kindlal haardel ülespoole rühkimas. Vanemaks saades pidi ta poolel teel pausi pidama. Mõnikord läks vend talle appi ja aitas natuke takka.
Kui naabrid vahepeal välismaale kolisid, saime Kriti niiöelda ametlikult enda hoole alla. Just siis nimetasin ta enda jaoks ka ümber. Kiti tundus kuidagi peenutsev, pigem sobis “krits-krats” kassile Kriti rohkem. Ehk siis Kreeta saare järgi, kus olin samal aastal matkamas käinud.
Kriti on olnud paras iseteadev hulkurkass, mis mulle iseenesest just meeldibki. Aga külmal talveajal sai ta pääsu tuppa. Algul kõheldes, lõpuks muutus ses osas suisa nõudlikuks. Eks ta ole, annad korra sõrme, siis võetakse kõik takkaotsa. Kriti talveööde asemeks sai suure toa tugitoolitagune soojamüüriäärne vaibapealne. Harjus seal nii ära, et tahtis soojemate ilmadegagi sisse. Kas lipsti paotuva välisukse vahelt või kargas terrassilauale ja nõudis läbi köögiakna.
Kuid Kriti otsustas kodustada veel kolmandagi paiga, teispool elava naabriproua. Too oli seltsi ja tähelepanu üle ainult rõõmus ning sealt sai Kriti pidevaid maiuspalu ja hellitusi, mis meilt saamata jäid.
Kui aga naabriproua lahkus, pidi Kriti ikkagi meiega läbi ajama. Stabiilne, ehkki üheülbaline söök oli talle siin kindlustatud. No vahel sai kala või miskit maiuspala sekka kah, kuid siiski pigem n-ö pühapäevaks oli see. Tuppa ööbima Kritit aga enam ei lastud. Mina oleksin küll, kui otsustavalt teatati, et uut vaipa temal enam ära kritsida-kratsida ei lubata. Kuid Kriti oli ikkagi iseteadev karastunud hulkurkass, ta leidis päris mõnusaid ööasemeid mujaltki. Viimaks muuseas me kuuri tugitoolis.
Jah, tundus, et Kriti on igavene. Kahe aasta eest koorus välja, et arvatavasti on tegu küla keskosast pärit kassiga, kes sealt miskipärast kaotsi otsustas minna. Vahest ei meeldinud talle sealsete koerte tõttu? Nõnda saime umbestäpselt ta sünniaasta teada: 2001.
Paraku ei ole keegi igavene. Mullusest tundus Kriti kuidagi rohkem väsivat. Ei, ta mugis sama isukalt kui enne. Ent välimus muutus lohakamaks. Ja viimasel talvel hakkas ta oma junne kuhjama eeskätt oma ööbimiskuuri, muutes selle parajaks haisvaks laudaks.
Veebruari lõpul tundus, et nii, nüüd on Kriti lõpp käes. Tema tagajalad muutusid vaevaliseks ja sestap üle lävepaku vms hiivamistega kippus jalgadelt karvu maha nühkima. Kuid, kassi üheksa elu, ta justkui toibus. Märtsis taas hommikuti “näu” ukse taga, nõudes süüa ja juua. Krõbistas isukalt, larpis palju vett ning sekka natuke nurruski.
Ometi polnud Kriti enam endine. Näha oli hääbumist ja see kiskus kuidagi südame kokku. Kuid ta elas ikka edasi ja mõte ta magamapanekust tuli ning läks. Nii Kriti meelde jäigi: päikselistel märtsipäevadel pidevalt maja juures kuival samblarohul lebades, kord siin, kord seal. Isegi pesi end paaril korral.
23. märtsi õhtul üritas Kriti üllatuslikult ukse vahelt tuppa tulla. Seda polnud enam ammu juhtunud. Mis siis nüüd? Aga ei lasknud me teda sisse…
Kust pidime meie teadma, et see oli viimane kord Kritit elusana näha. Ta oli ju alati uuesti ja uuesti välja ilmunud. Kuid järgmisel päeval teda ei tulnud. 25. märtsi hommikul ikka lootsin vaimusilmas vana tuttavat halli karvakera ukse ees näha. Ikka ei midagi. Ei olnud teda ka kuuris. Ju siis naabrite maja all ühes oma pesadest? Miskipärast kiikasin terrassi alla Jah, seal ta oli. Kohev hallikirja kogu, ent enam mitte kerratõmbunult. Kriti oli surnud. Ma poleks eales arvanud, et ühe looma lõpp nõnda sügavalt hinge võib minna. Aga läks. See pani taas iseäranis kõige kaduvusele mõtlema.
Nii kaua me elu osaks olnud iseteadva hulkurkassi elutee oli lõpuks otsa saanud. Ja ei tule enam teist säärast ilusat nunnupahura ilmega kiisut, see on kindel. Oli üksainus Kriti.
Viimase puhkepaiga sai Kriti päikselisele nõlvale kiviaia äärde. Kaasa söögikauss ja palju söömata jäänud krõbinaid.
Kriti hauale istutasin lumikellukesed. Need varased kevadlilled hakkavad seal õitsema igal aastal tema lahkumise kuul.
TAPIO VARES
