HARDA ROOSNA Reedel käis kirjandusfestivali Head Read külaline Jason Goodwin Hiiumaaga tutvumas. Saarele tõid ta kirjanik Tiit Aleksejev ning kirjastuse Varrak peatoimetaja ja tõlkija Krista Kaer. Ringreisi järel pakkus külalistele kellaviieteed Kärdla linnaraamatukogu juhataja Marika Võsamaa.
Juhataja kurtis, et hiljuti toimunud inventuuri käigus selgus, et üks neljast eesti keelde tõlgitud Goodwini raamatust on raamatukogust lihtsalt ära varastatud.
Kirjanik rääkis, kuidas ta käis Inglismaal ühes raamatukogus, kus kõik tema raamatud lihtsalt seisid riiulis: “See ehmatas mind, oleks keegi ühe neist kasvõi ära varastanud, näitaks see, et olen kirjanikuna hinnatud – täiesti suurepärane ja hea uudis, et mu raamat siin ära varastati!”
Krista Kaer lohutas, et ehk leidub Varraku laos veel mõni raamat, et kaotsiläinud eksemplar asendada.
Goodwin, kes tänavu tähistab oma 49. sünnipäeva õppis Cambridge’i ülikoolis Bütsantsi ajalugu ja tema Türgi-teemaliste krimilugude kangelane, eunuhhist detektiiv Yaşim seikleb ajaloos, 19. sajandi Istanbulis.
Autor rääkis, et eakamad daamid loevad palju krimiromaane, näiteks tema ema loeb iga nädal seitse–kaheksa kriminulli: “Ta võtab neid nagu aspiriini.” See viiski ta mõttele, et krimiromaanidel võiks olla minekut.
Goodwini kangelane, detektiiv Yaşim seikleb ajaloos tänu Goodwini poolt ülikoolis omandatud erialale. “Muud ma ei tea, seega kirjutan ajalookriminulle, sest muus osas olen ma täiesti võhik, näiteks ma ei tunne moodsat Londonit, seega tunnen end koduselt vaid väga kitsas valdkonnas,” selgitas kirjanik tõsimeeli.
Samas ütles ta, et kartis hakata kirjutama väljamõeldud lugusid, kuna oli harjunud kirjutama tuginedes faktidele. Olid ju tema esimesed raamatud ajaloo- ja dokumentaalteosed. “Neid kirjutades kõnnid nagu käsipuudest kinni hoides tuletorni trepist alla, aga kui kirjutad väljamõeldist, pole millestki kinni hoida ja see sunnib su lendama – nii et algul ma kartsin ilukirjandusse hüpata, aga pärast avastasin, et see on fantastiline!”
Goodwin ütles, et soovib rääkida ajaloost nii, et see lugejale huvi pakuks ja ilma, et iga kord peaks nagu “Troonide mängus” kõike toimunut mõne kõrvaltegelase abil ümber jutustama.
Küsimusele kas ka Hiiumaa ajaloost võiks leida mõne paiga, kuhu autor võiks viia seiklema mõne oma järgmise raamatu kangelase, vastas Goodwin, et saare tuletornid on selleks äärmiselt tänuväärsed kohad, mis pakuvad võimalusi igasuguste mõrvade “sooritamiseks”.
Goodwin oli veendunud, et Hiiumaal pole üldse mõrvu toime pandud. Tuli siiski tõdeda, et 90ndate algusest on saarel toimunud kolm mõrva.
“Jah, mulle ka tundus, et see saar on väga turvaline paik,” kinnitas kirjanik sellegipoolest ja nimetas saart paradiisiks. Eriliste asjadena, mis talle siin silma hakkasid, nimetas ta saare metsi, linduderohkust ja ööbikulaulu.
Krista Kaer kirjeldas, kuidas nad istusid õhtul Padu hotelli rõdul ja kaks ööbikut vastastikku võidu laulsid.
Samuti pakkusid Goodwinile huvi kivid, kuna tema meelest on mingi seos sõnal “stone” ehk kivi ja meie riigi nimel “E-stonia”.
