ÜHINE HIIUMAA Tegemist on esmakordse näitega Hiiumaal, kus eesmärgiks võetakse omavalitsuse ühe piirkonna areng. Strateegiat toetab Kõrgessaare programm, mille rahaliseks mahuks 500 000 eurot jagatuna nelja eelarveaasta peale.
Aili Küttim juhtis Kõrgessaare valla viimast volikogu enne liitumist Kärdla linnaga. Mullustel kohaliku omavalitsuse valimistel kandideeris ta valimisliidus Ühine Hiiumaa ja on nüüd Hiiumaa vallavolikogu liige. Samuti üks Kõrgessaare piirkonna nelja- aastase arenguprogrammi algatajatest.
Kas vastab tõele, et Kõrgessaare programmi idee tõid Sina n-ö lauale?
Aili Küttim: Kindlasti pole mina üksi selle taga, ikka valimisliit Ühine Hiiumaa. Oleme osavallavanem Niels Rattistega väga tänulikud, et terve valimisliit meie ideed toetas. Ütlesin seda kohe alguses, et Kõrgessaare areng on pidama jäänud ja seda piirkonda on vaja edasi aidata. Olen väga tänulik, et me väga üksmeelselt seda otsustasime ning kogu koalitsioon tuli selle ideega kaasa.
Kuidas juhtus, et Kõrgessaare valla ja Kärdla linna ühinemise järel siinne kant n-ö vaeslapse ossa jäi?
Ega keegi pole ju tahtlikult teinud nii, et ühte piirkonda arendame ja teist mitte – elu ongi protsess ja asjad lähevadki nii nagu nad lähevad. Ajal, kui Kärdla linn ja Kõrgessaare vald ühinesid, olid meil ju omad plaanid. Ma mäletan küll seda arutelu, et kas võtta [arendusteks] laenu, aga sel ajal ei olnud mõistlik laenu võtta, sest ühinemistoetuse näol oli see raha meil olemas. Kärdla sadama tegemine oli samal ajal pooleli ja sinna need ühinemisrahad läksid. Elus ei juhtuks ju midagi halba, kui me ette teaksime, kuidas need asjad juhtuvad, aga minu vastutustunne Kõrgessaare ees ei ole mitte kusagile kadunud. Olin tegelikult enda jaoks maha matnud võimaluse, et veel volikogusse minna – leidsin, et minu volikogus olemise aeg on läbi. Mõtlesin niimoodi seni, kuni Ühine Hiiumaa suutis mu nüüd, viimasel hetkel uuesti üles äratada ja nüüd ma väga loodan, et saame selle, mis oleme soovinud, ellu viia.
Mis see on, mida olete soovinud?
Eile [25. aprillil] käisime valimisliidu liikmetega Kõrgessaare kalatehase hooneid vaatamas. See kurbus, see rõskus, mis sealt vastu vaatab… Need müürid panid mind kaasa mõtlema. Kuigi need müürid minu tuppa ju ei paista, aga ikka leidus jälle keegi, kes küsis – no, kuule, kas nendega tõesti midagi tehtud ei saa? Omal ajal me Jaanusega [Kõrgessaare viimane vallavanem Jaanus Valk – toim] ka ju palju punnitasime, aga kogu aeg jooksid otsad vette. Käisime neid nüüd vaatamas ja tekkis täitsa elamus – ahaa! Nii äge on! Praegu on MTÜ Viscosa Kultuuritehas, mille üks asutajaliige on Niels [Rattiste] ja teine Marco [Pärtel], seal juba puhastanud ja palju tööd ära teinud. Osa ruume on juba sellised, kus on võimalik midagi toimetada – teha filmivõtteid, kontserte – see oli tõsiselt inspireeriv käik. Ma väga loodan südamest, et see meil korda läheb.
Kas Kõrgessaare programm on mõeldud ainult kalatehase arendamiseks või osavalla jaoks laiemalt?
Otse loomulikult tervele osavallale. Praegu sai ju alustatud strateegia tegemist ja sellega koos tulevad ju arutelud, rahva kaasamine ja koosolekud kõik sinna juurde. Lihtsalt me ise oleme seda kohta kogu aeg fookuses hoidnud ja eile me leppisime kokku, et me ei nimeta seda enam kalatehaseks, vaid see on siidivabrik. Kui me räägime siidivabrikust, on sellel asjal hoopis teine mekk.
Nii et eesmärk ei ole enam mingi tööstuse taastamine?
Ei-ei, kindlasti mitte. Seal on kindlasti väga palju erinevaid võimalusi. Praegune olukord maailmas on selline, et kõik on nii palju muutunud ja selle tehase omanikud on ju Vene riigi inimesed ja kõik, mis sellega kaasas käib… Neil on palju kinnisvara Eestis ja nad vist on sunnitud seda müüma. Loodame, et see ei libise meil käest, mõne järgmise kätte, sest hoone on Hiiumaa mõistes ju oluline. Igal osavallal on mõni selline – Tohvril ülehiiumaaline hooldekeskus, Käinas ujula kõigi jaoks, Kärdlas gümnaasium ja spordikeskus kogu saare jaoks, Pühalepas ametikool ja loss. Kõrgessaares võiks ka olla mõni selline.
Millise Kõrgessaare programmiga seotud unistuse teostumisel loeksid selle õnnestunuks?
Ma just mõtlesin Valk Jaanuse peale, kel on ju nüüd kohe, 1. mail surmaaastapäev. Ma ei saa öelda, et see on minu unistus. Pigem soovin, et inimesed meie osavallas oleksid rahul. Keegi ju ei taha endale sellist räämas asja enda kodu juurde ja see muudab ka aleviku ilmet väga palju. Minu rahulolu tekib hoopis teise nurga pealt, sest see jäi meil ju pooleli. Meil oli kaks muret – see lagunev kalatehas ja korsten. Juba Kõrgessaare volikogus küsiti, millal selle korstna maha saab, sest see on ohtlik ja sealt kukuvad kivid. Kõrgessaare volikogu pole ammu enam, aga see korsten on tänaseni püsti. (Naerab). Heakorra parendamine siidivabriku ümber oli üks meie väga suur soov ja kui see saab täidetud mingilgi moel ja mingi aja jooksul, siis see tekitab rahulolu. Teine, mis oli meie väga suur soov Kõrgessaare volikogu aegadest, oli see, et Kõppu elu jääks ja kool ei lõppeks. Me ikka väga palju arutasime nende võimaluste üle, kuidas see kestma jääks. Kui praegu vaatad, milline elu uuesti Kõpu kooli ümber käib, siis tuleb öelda, et elu on protsess, kõik asjad teevad oma ringi ja jõuavad sinna tagasi. Ilmselt on veel neid inimesi, kes tahavad maal elada ja midagi teha – selle üle on hea meel. Vallal on soov neid toetada ja vald toetab neid veel.
Kõpu areneb, Kõrgessaare arengut püüab vald tagant lükata, kuidas on lood Lauka kandi ja kooliga?
Olen nii Lauka kooli kui Kõrgessaare lasteaia hoolekogus. Lauka kooli direktor Märt Rannast läheb nüüd pensionile ja lasteaed Vigri juhataja Sirje Garamaga on öelnud hoolekogus, et ka tema on pensionile jäämas – see puhkus on tal ka auga välja teenitud. Aga kui üks uks läheb kinni, eks siis ikkagi avaneb teine uks. Ja seda plaani küll ei ole, et midagi likvideerima hakata. Mina saan käe südamele panna ja öelda, et kui midagi liita, siis juhtimised ja praegu küll midagi enamat plaanis ei ole.
