Koolipingist klassi ette: oma maa sool

Seda lugu ajendas meid kirjutama kaks Hiiumaaga seonduvat asjaolu. Tänavu augustis täitub 75 aastat Hiiu maakonna moodustamisest. Seda esiteks.
Teine põhjus on soov kirjutada neist noortest inimestest, kes vahetult pärast Kärdla Keskkooli lõpetamist pidasid vajalikuks rakendada oma nooruslik entusiasm ja teadmised hõredaks jäänud Hiiumaa koolide õpetajate ridade täienduseks, et lapsed saaksid eluks vajalikud algteadmised kätte.
Kõiki neid, kellest järgnevalt juttu tuleb, seob tervikuks asjaolu, et peale paari erandi, on nad Kärdla Reaalkooli või hilisema Kärdla Keskkooli vilistlased, kes lõpetamise suvele järgnenud sügisel asusid õpetajatena tööle Hiiumaa koolides. Nende sünniaastad jäävad vahemikku 1925–1932 ning nad on oma kooli viie esimese lennu, 1947–1951, lõpetajad. Nende eakaaslasi on vahel nimetatud viimaseks Eesti põlvkonnaks, sest nende mällu oli talletunud elu vabas Eesti riigis. Ja neid mälestusi ei suutnud kustutada ükski järgnevatest pöördelistest muudatustest, olgu see septembris 1939 puhkenud maailmasõja tõttu alanud võõrriigi sõjaväe­baaside rajamine Hiiumaale, Eesti valitsuse kukutamine ning järgnenud “vabatahtlik” ühinemine suure idanaabriga augustis1940, saksa võim 1941–1944 ega ka saksa okupatsioonist vabastamise sildi all järgnenud uus, nõukogude okupatsioon. Selle põlvkonna teismeiga möödus sõjakeeristes ja ühiskondlik-poliitiliste muutuste karmides tingimustes, mistõttu nii mõnelgi neist venis haridustee paratamatult pikemaks.
Keerulised ajad ei jätnud puudutamata ei õpetajaskonda ega koolegi. Mõned õpetajad ei tulnud sõjast tagasi, mõni oli punaterrori kartuses pagenud läände, mõned ei sobinud uue võimu esindajate arvates noort põlvkonda kasvatama, eelkõige ideoloogiliselt ümber harima. Koole oli kasutatud sõjaväe-laatsarettidena, mõned olid saanud mürsu­kahjustusi ja vajasid remonti, Nõmba kool oli sootuks maha põlenud.
Uue võimu esindajad, NKVD ja parteitöötajad urgitsesid pidevalt õpetajate töödes-tegemistes, pidades neid ideoloogiliselt ebausaldus­väärseiks, rahvavaenlasteks või lausa riigireeturiteks. Nii lõppes ülekohtuselt vara 1944. aastast alul Sõru, hiljem Rebasselja koolijuhina töötanud Ilmar Piliste elutee.
– – –

Ilmar Piliste, a-ni 1935 Piilbusch (1914 Võnnu v, Läänemaa), oli tuntud kergejõustiklane. Lõpetas 1934 Läänemaa ühisgümnaasiumi ja 1939 TÜ õigusteaduskonna. Alustas sportimist 1929. Tuli 1936–1944 kesk- ja pikamaajooksus 7 korda Eesti meistriks, 3 korral oli teine või kolmas. Oli 3 korral Eesti meistriks ka teatejooksus. Viibis 1936 Berliinis üliõpilassportlaste olümpialaagris. Võistles 6 korda Eesti koondises. Üliõpilas­aastail töötas Tallinnas panga­ametnikuna, 1939–1941 Tartu Ringkonnakohtus, 1941–1942 oli Tartus kriminaalpolitsei assistent ja komissari asetäitja, 1942–1944 Viljandi Ringkonnakohtu tsiviil­osakonna kohtusekretär, 1944 veebruarist septembrini piirikaitse tagavara­rügemendi orkestrant. Koos elukaaslase Aleksandra Kukega korraldasid nad noorte kergejõustiku­treeninguid ja -võistlusi. Vaino Väljas mäletab neist võistlustest, et 1946. aastal hüppas ta ise kaugust 4.86, Samuel Tarkmees kõrgust 1.35.
1949 lahkus Piliste Hiiumaalt ja sai tööd Läänemaal Lihula koolis. 1950. a märtsis arreteeriti ta ja 31. mail mõisteti sõjatribunali otsusega mahalaskmisele kurikuulsa § 58 lg 1a alusel, mida kohandati kodumaa reetmise(!) eest. Kohtuotsus viidi täide Tallinna vanglas nr. 1 (Patarei) 21. septembril 1950.
Kärdla õpetaja Anna Rõõmuse (1895) abikaasa Villem Rõõmus (1888 Lääne-maa) oli Kärdla politseiülem, peres oli tütar Heli (1934). Juunis 1941 pereisa arreteeriti, saadeti Siberisse Sosva laagrisse, mõisteti süüdi ikka sama § 58 lg 1a põhjal, kus ka hukati septembris 1942. Abikaasa Anna ja tütar Heli küüditati Kirovi oblastisse, kust naasid augustis 1946. Anna võeti tööle Kärdla Keskkooli algklassi­õpetajaks. 1948 arreteeriti Anna taas, süüdistatuna omavolilises lahkumises asumisele saadetud kohast, saadeti sinna tagasi, kust vabanes amnestia alusel 1956. Tütar Heli lõpetas tänu sugulastele keskkooli, hiljem Tartu Ülikooli vene filoloogina ning töötas hiljem üli­koolis vene keele lektorina.
Need on näited Eesti Vabariigi ausate kodanike kurvast saatusest. Taolise traagilise saatusega inimesi on Eestis Memento nimestikes üle 20 000 (https://www.memoriaal.ee/andmebaas/).
– – –
Sõjast räsitud Hiiumaa ja hiidlased pidid 1944. a oktoobris elamist jätkama, sh koolidki. “1944. aasta oktoobri keskel saabus Hiiumaale Läänemaa koolide inspektor Villem Alttoa, kelle ülesandeks oli korraldada saare koolielu. Määrati ametisse uusi õpetajaid. Hiiumaa koolivõrgus esialgu ümberkorraldusi ei tehtud”.
(M. Kikase artikkel kogumikus “Hiiumaa. Loodus. Aeg. Inimene” lk. 1101; Hiiumaa Teabekapital, Kärdla 2015).
1946. aasta 16. augustil vormistati ENSV Presiidiumi seadlus Hiiu maakonna moodustamise kohta ENSVs. Maakonna täitevkomitee esimeheks määrati senine Kärdla linna täitevkomitee esimees Heino Merendi, Eesti laskurkorpuse võitleja. Ruumide korrastamine ja kaadrite komplekteerimine võttis aega; alles detsembri lõpus määrati ametisse täitevkomitee sekretär ja liikmed, nende hulgas ka haridusosakonna juhataja Aleksander Esko. Elu hakkas vaevaliselt, kuid siiski edenema, vaatamata toidu, riiete, petrooleumi, koolides aga õpikute, vihikute, küttepuude ja muu vajaliku nappusega. Kärdla Reaalkool, mis 1940. aastal oli ümber nimetatud Kärdla Keskkooliks, jätkas õppetööd I–IX klassides.
Koolipingist klassi ette
Õpetajate nappusest ja kaadri­voolavusest saab päris selge ülevaate, nähes kui paljud keskkooli lõpetajatest asusid kohe pärast küpsustunnistuse saamist tööle õpetajana.
14 õpilasega I lend lõpetas 1947. Neist asusid samal sügisel õpetajana tööle Valter Maasel Malvastes, Meida Magus (Liivo) Käinas, Ervin Norgan Suuremõisas ja Aade Tõkke Paladel.
1948. aasta II lennu 20 lõpetanust läks õpetajaametit pidama kogunisti 9: Taimi Esko (Otsason) ja Helga Maadik Paladel; Elmar Jääger Emmastes; Elna Koolmeister (Nõmmik) Malvastes, hiljem Laukal; Herman Nittim Leisus ja Uudo Koolmeister Leisus, hiljem Emmastes; Erna Saue (Hobustkoppel) Kärdlas; Aino Siniste (Leivalt) Mudal, hiljem Emmastes, Malvastes ja pensionini emakeeleõpetajana Kärdla Keskkoolis; Alfred Türnpuu Laukal, pärast sõja­väeteenistust Kõpus.
1949. aasta III lendu käis agiteerimas haridusosa­konna juhataja A. Esko, et saada värsket täiendust Hiiumaa õpetajate perre. Nii uueneski õpetajate kaader viie uue inimesega: Aser Kessel ja Helle Parves (Kessel) läksid Puskile; Magda Naur (Elmi)Kassarisse; Alfred Sülla Kõppu; Evald Teras Laukale, novembrist 1950 aga Paladele.

Järgnevad lennud, IV ja V enam nii “viljakad” ei olnud. 1950. aasta lennust alustas Elof Kessel Malvastes, pärast sõjaväge 1953 juba Paladel ning 1958. aastast samas kuni Hiiumaalt lahkumiseni direktorina, ning Õie Mäns (Kimber) Paladel. 1951. a
V lennust läksid õpetajaks Ester Männamaa (Rea) Paladele ja Ester Rätsep Jaussa. Seega oli vastne Kärdla Keskkool kujunenud taimelavaks 22 õpetajaametit pidama hakkavale noorele, kellest meie teada omandasid hiljem pedagoogilise hariduse kõrgkoolide statsionaaris või kaugõppes 14.
Siinkohal ei saa jätta mainimata erakordset seika. Nimelt lõpetas 1977. aastal Kärdla Keskkooli XXX lend, b-paralleeli klassijuhataja Helle Kessel. Erakordne aga on asjaolu, et nende klassi­juhatajaks oli alates I klassist kõik 11 aastat olnud õpetaja Helle Kessel!
Ka Kärdla Reaalkooli lõpetajate Verner Hanspiku, Uno Järva ja Erich Maadiku esimeseks töökohaks sai kool.

Verner Hanspikule (s 1924) pakuti õpetaja kohta Palade koolis aastal 1941. 1945. a
20. veebruarist, pärast direktor Leena Liivlaidi haigestumist määrati ta direktori kohusetäitjaks, sama aasta 1. septembrist aga direktoriks. Direktori ja matemaatika­õpetaja ameti kõrvalt omandas ta pedagoogilise hariduse. Pensionipäevini töötas ta Paladel matemaatika­õpetajana ja oli hinnatud nii õpilaste kui ka kolleegide hulgas. Kaks Tubalalt naabertaludest pärit Kärdla Reaalkooli lõpetanud noormeest Uno Järva (s 1925) ja Erich Maadik (s 1926) olid paar aastat Palade kooli õpetajad, Järva neli ja Maadik kolm aastat. Uno Järva õppis raamatupidamist ja oli pensionile jäämiseni Anija kolhoosi pearaamatu­pidaja. Erich Maadik suunati Paladelt Jaussa, seejärel edutati Suuremõisa kooli direktoriks, hiljem töötas aastaid ajalehe “Nõukogude Hiiumaa” toimetuses kirjade­osakonna juhatajana kuni ajalehe sulgemiseni 1959. Kärdlas kümme klassi lõpetanud Raul Kao asus pärast sõjaväeteenistust 1950. aastal õpetajaks Paladel, järgmisest õppeaastast aga Kassari 7-klassilises Koolis.
Hanikatsi Marju (s 1938) on mälestustes “Viis aastat Suuremõisa koolis” neist aastaist kirjutanud: “Saabus 1949. aasta, olin juba teist talve Suuremõisa kooli õpilane. Vahetusid õpetajad, direktoriks tuli Erich Maadik, klassijuhatajaks Leida Kogermann… Koolielu tegi rõõmsamaks see, et tähtpäevadeks, nagu näärid, mai- ja oktoobripühad, tuli ikka peoks eeskava õppida. Selleks olid lühinäidendid, laulud, rahvatantsud, luuletused, püramiidid jt võimlemiskavad… Peod olid ikka suureks vahelduseks igapäeva koolielus <…> Mis ka hea oli, oli raamatu­kogu, kust sai raamatuid laenutada. Vahel juhtus nii, et internaadis õppetundide ajal oli juturaamat õpiku peal, aga sellest ei tulnud enamasti midagi head.”
– – –
21.–23. juulini 1950 toimus Tallinnas XIII üldlaulupidu, mis oli pühendatud Eesti NSV X aastapäevale. Nagu on hiljem nenditud, oli see enim tsenseeritud ja ideologiseeritud laulupidudest üldse. Sama aasta märtsis
toimunud kurikuulsaks saanud EKP VIII pleenum andis konkreetsed suunised teaduse, hariduse ja kultuuri valdkondades ideoloogilise puhastustöö läbiviimiseks, mille käigus represseeriti sadu haritlasi, mis halvimal juhul päädis arreteerimistega, leebemal viisil madalamale ametikohale üleviimisega, sagedamini aga vallandamisega. Nii arreteeriti paar kuud enne üldlaulupidu kolm üldjuhti: Alfred Karindi, Riho Päts ja Tuudur Vettik. Laulupeo ühendkooris esines ligi 35 000 lauljat igast Eestimaa nurgast.

 

LEMBIT SAUER ja RAIVO KARJAMAA
MTÜ Pühalepa Vanamehed

JÄRGNEB